Vene-Türgi sõda (1877–1878)

Vene-Türgi sõda 1877–1878 ehk Üheteistkümnes Vene-Türgi sõda (türgi keeles 1877–1878 Osmanlı-Rus Savaşı või 93 Harbi ehk islami kalendri kohase 1293. aasta järgi nimetatud sõda; vene keeles Русско-турецкая война) oli sõjaline konflikt Osmanite riigi ja Vene keisririigi juhitud õigeusu koalitsiooni vahel.

Vene-Türgi sõda (1877–1878)
Osa Ida-kriisist
Pavel Kovalevski 1877. aasta maal lahingust Ivanovo Chifliki lähedal
Toimumisaeg	24. aprill 1877 – 3. märts 1878 (10 kuud, 1 nädal, 2 päeva)
Toimumiskoht	Balkani poolsaar, Kaukaasia
Tulemus	Vene koalitsiooni võit San Stefano leping Berliini leping (1878)
Territoriaalsed muudatused	Bulgaaria vürstiriigi taasrajamine Rumeenia, Serbia ja Montenegro de jure iseseisvumine Osmanite riigist Karsi ja Batumi oblastid lähevad Venemaa koosseisu
Osalised
Venemaa Keisririik Serbia Rumeenia Montenegro Bulgaaria Vabatahtlike Korpus Osmanite riik Dagestani, tšetšeeni ja abhaasi sissid Poola Leegion
Väejuhid või liidrid
Aleksander II Suurvürst Nikolai Nikolajevitš Suurvürst Mihhail Nikolajevitš Dmitri Miljutin Jossif Gurko Mihhail Loris-Melikov Grigol Dadiani Tsesareevitš Aleksander Aleksandrovitš Pjotr Vannovski Mihhail Dragomirov Mihhail Skobelev Ivan Lazarev Eduard Totleben Carol I Nikola I Petrović Milan I Kosta Protić Abdülhamit II Ibrahim Edhem Paşa Ahmed Hamdi Paşa Kurt İsmail Hakkı Paşa Ahmed Muhtar Paşa Osman Paşa Mehmed Şakir Paşa Süleyman Hüsnü Paşa Mehmed Ali Paşa Abdülkerim Nadir Paşa Ahmed Eyüb Paşa Deli Fuad Paşa Mehmed Riza Paşa
Kaotused
Venemaa: 15 567 – 34 742[1] langenut 82 636 haigustesse surnut 56 652 haavatut (neist 6824 haavadesse surnut) Rumeenia: 4302 langenut ja teadmata kadunut 3316 haavatut 19 904 haigestunut Bulgaaria: 1347 langenut Serbia ja Montenegro: 2400 langenut ja haavatut u 30 000 langenut[1][2] 60 000[1] – 90 000[2] haavadesse ja haigustesse surnut 108 000 vangilangenut[1] (50 000 neist hukkus)[3]

Õigeusu koalitsioon kaasas Bulgaariat, Rumeeniat, Serbiat ja Montenegrot. Võitlused Balkani ja Kaukaasia eest olid kantud 19. sajandi Balkani natsionalismi esile kerkimisest. Samas oli Venemaa eesmärk korvata Krimmi sõja (Kümnenda Vene-Türgi sõja) aegsed territoriaalsed kahjud, lootes ennast Mustal merel kehtestada. Selleks toetas keisririik Balkani rahvaste poliitilisi liikumisi, vabastades sõja lõpuks peaaegu kõik Osmanite Euroopa valdused. Venemaad toetasid samuti ka salakokkulepped Austria-Ungariga.