Heegeldamine on heegelnõela abil lõngast tekstiilesemete (heegeldiste) valmistamine.
Heegeldamise algupära ja ajaloo üle vaieldakse, Euroopas sai see käsitöötehnika levinuks 19. sajandil. Võimalik, et heegeldamise varases arengujärgus kasutati konksuga heegelnõela asemel konksus sõrme.
Materjalina kasutatakse puuvillast, villast, siidist, linast ja sünteetilisest kiust lõnga, aga ka eri liiki lõngu koos, samuti paelu, nööre, niite jne.
Heegeldamisel hoitakse heegelnõela paremas käes umbes nii nagu pliiatsit kirjutamisel. Heegeldustööd alustades moodustatakse konksule üks algsilmus, siis tõmmatakse heegelnõela konksuga sellest lõng läbi, nii et tekib uus silmus. Sama korratakse, kuni tekib silmuste ahel. Valmis silmused jooksevad läbi vasaku peo, lõng üle vasaku käe esimese sõrme. Ahela võib ühendada ringiks või pöörata tagasi ning hakata mööda seda tagasi liikuma, tõmmates lõnga läbi nii eelmise rea silmusest kui ka heegelnõelal olevast silmusest. Enne uue silmuse moodustamist võib heegelnõelale võtta ühe või mitu lõngakeerdu; nii saab teha poolsambaid, ühe- ja kahekordseid sambaid, keerdsambaid, ristsambaid ja nuppe. Kasutatud silmuste liigist sõltub valmiva heegelpinna tekstuur; heegeldustehnikas saab valmistada ka peeni ja õhulisi pitse.
Heegeldatud esemed on reeglina veidi vähem elastsed kui silmkoetooted.
Heegeldamisel on alaliike ja suundasid. On olemas Iiri pits, hargipits ja fileeheegeldus.