Jaufré Rudel (prantsuspäraselt Geoffroi; u 1100 – u 1147) oli Lõuna-Prantsusmaa aadlik ja üks varasemaid oksitaani keeles kirjutanud trubaduure.
Jaufré Rudel on üks tuntumaid Provence'i trubaduure, seda eelkõige tänu keskajast pärit sentimentaalsele eluloojutustusele (oksitaani keeles vida 'elu'), mis arvatavasti ei toetu mitte faktidele, vaid lähtub selle asemel luuletaja tekstidest. Elulugu jutustab, kuidas poeet kuuleb koju pöörduvate palverändurite ja ristisõdijate jutustusi imekaunist Tripoli krahvinnast, tunneb endas tärkamas vaigistamatut igatsust daami järele, läheb ristisõtta, et pühal maal elava daamiga kohtuda, haigestub mereretkel ja sureb veidi aega pärast kohale jõudmist, kuid siiski kohale rutanud ja liigutatud krahvinna käte vahel, kes hiljem nunnaks hakkab.
Luuletaja elust pole muud teada, kui et ta oli väikese Blaya lääni isand (see võis asuda tänapäevase Blaye linnakese kandis Gironde'i departemangus) ja saatis oma onu ja läänihärrat Angoulême'i hertsogit Teises ristisõjas (1147–1149).
Jaufré Rudelilt on säilinud kaheksa luuletust, neli neist koos kirjapandud muusikaga. Kuulsaim tekst "Lanquand li jorn son lonc en mai" ('Kui päevad pikenevad maikuus') käsitleb kunstipäraselt nn kauge armastuse (amor de lonh) motiivi ja võib olla olnud lähtepunktiks ülalkirjeldatud eluloole[1].
Romantismiperioodil sai Jaufré Rudeli liigutav lugu tuntuks väljaspool Prantsusmaad ja sellest kirjutasid luuletusi Heinrich Heine, Robert Browning, Algernon Swinburne, Ludwig Uhland, Giosuè Carducci ja teised[2].
Edmond Rostand kirjutas tema loo ainetel neljavaatuselise värssdraama "La Princesse lointaine", mis esietendus 1895. aastal Pariisis[3][4].
Jaufré Rudeli eluloo ainetel on Prantsusmaal elav soome nüüdishelilooja Kaija Saariaho loonud ooperi "L'Amour de loin" ('Kauge armastus'), mis esietendus 2000. aastal Salzburgi festivalil[5].