See artikkel räägib inimeste tantsust; lindude tantsu kohta vaata artiklit Tants (zooloogia).
Tants on kunstiliik, milles tundeid, elamusi ja suhtumist väljendatakse liigutuste ja poosidega; ka selle kunstiliigi teos. Tantsu saatmiseks mõeldud muusika on tantsumuusika.
Tants on vanimaid kunstiliike, see kuulus algselt maagiliste kombetalituste juurde. Praeguseni on tantsul tihe seos rütmimuusika, laulu, pantomiimi ja teatrikunstiga. Vanimad tantsud matkivad tegelikkust (tööliigutusi, loomi ja muud seesugust).
Algul esitas tantsu selle looja, alles hiljem eristusid elukutselised tantsijad. Euroopa varaseim tantsukunst on teada Vana-Kreekast, kus see kaasnes jumalakultusega, näiteks Apolloni pidustustega. Keskajalkirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.–17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti.
Eristatakse rahvatantsu, seltskonna- ehk peotantsu ja lavatantsu. Mineviku seltskonna- ja lavatantsud, mida tantsitakse tänapäeval, on koondatud ajaloolise tantsu mõiste alla.
Euroopa lavatants jaguneb klassikaliseks ja balletiks, karaktertantsuks ehk lavaliseks rahvatantsuks, plastiliseks tantsuks ja estraaditantsuks.
Peotantsust on väljakujunenud kindlatele reeglitele vastav võistlustants. Võisteldakse standardtantsude (aeglane valss, fokstrott, tango jne) ja Ladina-Ameerika tantsude kategoorias (samba, rumba, džaiv jne) kategoorias.
Eesti rahvatantsu saab jagada folkloorseks (näiteks tantsuansambli Leigarid repertuaar) ja folklooril põhinevaks autoritantsuks (näiteks tantsuansambli Sõprus repertuaar).
