Ööbik
 | See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Ööbik (perekond). Anderseni muinasjutu kohta vaata artiklit Ööbik (Andersen). |
Ööbik (Luscinia luscinia) on linnuliik kärbsenäplaste (varem rästaslaste) sugukonnast ööbiku perekonnast[1]. Ööbiku rahvapärased nimetused on sisask, õitsilind, kiriküüt, lakstigal, lauluisa, teopiits jt[2].
| Ööbik | |
|---|---|
,_%D0%91%D0%B8%D1%82%D1%86%D0%B5%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%B8%D0%B9_%D0%BB%D0%B5%D1%81.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Loomad Animalia |
| Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
| Klass | Linnud Aves |
| Selts | Värvulised Passeriformes |
| Sugukond | Kärbsenäplased Muscicapidae (varem rästaslased Turdidae) |
| Perekond | Ööbik Luscinia |
| Liik | Ööbik |
| Binaarne nimetus | |
| Luscinia luscinia (Linnaeus, 1758) | |
Levila
Ta pesitseb Ida-Euroopa maades (v.a põhja piirkonnad) ning Lääne-Siberi kesk- ja lõunaosas. Levila põhjapiiriks on Lõuna-Soome ja Lõuna-Rootsi. Ta talvitub Ida-Aafrika troopika lõunaosas.[3]Ööbik on Eestis levinud ja tavaline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 130 000 – 200 000 paarile.[4]
Välimus
Ööbiku välimus on silmapaistmatu. Tema ülapool on oliivipruun, saba roostekarva, alapool hele, küljed pruunikashallid, pugualal on kirju ookerhall laik. Ta on pisut varblasest suurem: kehapikkus on 16–19 cm, tiiva pikkus 9 cm ja kaal ligi 25 grammi. Isas- ja emaslind näevad välja ühtemoodi.[3]
Laul
Ööbik võib laulda terve öö ehast koiduni, esimesel kahel nädalal pärast laulu algust ka päeval, vaikides veidikeseks vaid keskpäeval. Lauldes istub ta maapinna lähedal oksal, veidi kühmu tõmbununa ja ripakil tiibadega. Üldiselt on ööbik ettevaatlik lind, kes elab varjatult, kuid laulmise ajal ta unustab ohu ja siis võib talle väga ligi minna.[3]
Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Laulustroof vaibub sujuvalt, kuid väikesele pausile järgneb ootamatult uus, katkendlik ja vali.
Noored ööbikud õpivad laulma vanalinde jäljendades. Sellepärast laulavad ühe piirkonna ööbikud sageli paremini mõne teise piirkonna omadest, aga kui linnupüüdjad on paremad lauljad kinni püüdnud, hakkab järgmine põlvkond halvemini laulma. Seevastu kui piirkonda ilmub üks hea laulja, muutub seal ka teiste ööbikute laul ilusamaks.[3]
Nimetus
Ööbik on saanud nimetuse oma laulu "öö pikk" järgi, mis on linnu nimeks mugandunud.[5] Vanas eesti keeles (nagu lõunamurretes siiani) hüütakse lindu sisaskiks, mis on vana läänemeresoome tüvi.[6]
Kui Vanataat lindudele laulu õpetanud, jäänud ööbik hiljaks; Vanataat käskinud ööbikul inimestelt laulu õppida. Enne päikese tõusu kuulama minnes kuulnud ööbik, kuidas sulane kahe härjaga kündma minnes öelnud: Kiri, küüt, käi vagu! Öö pikk! Tüdruk, too piits! Noh, noh, säh, säh! Seda sulase laulu kuuldes hakanud ööbik kohe järele laulma. Sest saadik äratab ta inimesi tööle ja teda hüütakse künnilinnukski.
...
Ööbik ei ärata mitte üksi kündjaid tööle, vaid ka tüdrukuid lehmi lüpsma, hüüdes: Tüdruk, tüdruk, kus lüpsik? Kus lüpsik? Piitsa, piitsa, laks, laks, laks! Teine kord jälle: Ole virk, ole virk, laisk tüdruk, öö pikk, öö pikk![7]
Viited
Välislingid
- Ööbik andmebaasis eElurikkus
