Valgevene 2020. aasta presidendivalimised
Valgevene 2020. aasta presidendivalimised olid Valgevene Vabariigis pühapäeval, 9. augustil 2020 toimunud ametlikud valimised, mille eesmärk oli valida Valgevene järgmine president. Valimistele eelnesid 4. kuni 8. augustini kestnud eelvalimised.
 | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| ||||||||||||||
 Ametlikud valimistulemused | ||||||||||||||
Sarnaselt varasematega ei pidanud rahvusvaheline üldsus 2020. aasta Valgevene presidendivalimisi vabadeks ega ausateks. Łukašenka vastu kandideerivad opositsioonikandidaadid kogesid riigivõimude poolt heidutamist ja vahistamisi, mistõttu enamik tõsiseid presidendikandidaate valimistele ei pääsenud. Lõpuks koondus opositsioon Svetlana Tsihhanovskaja taha, kes osutus Łukašenka kõige arvestatavamaks vastaskandidaadiks. Valimisi saatsid erinevad rikkumised ning kuigi ametlikult valiti Valgevene keskvalimiskomisjoni andmetel 1994. aastast presidendiametit pidanud Alaksandr Łukašenka kuuendaks ametiajaks, ei tunnustanud Valgevene valimistulemusi enamus Euroopast[1] ning valgevenelased avaldasid järgneva aasta vältel meelt valimistulemuste vastu.
Valimiste kulg
Eellugu
Pärast Alaksandr Łukašenka võimule saamist 1994. aastal pole rahvusvaheline üldsus ühtki Valgevenes korraldatud valimist vabaks ega ausaks tunnistanud. Łukašenka režiimi nimetati aastaid "Euroopa viimaseks diktatuuriks", kus opositsioon ei olnud parlamendis 2016. aasta parlamendivalimisteni ühegi kohaga esindatud. 2019. aasta parlamendivalimiste ajal teatas juba 25 aastat Valgevene president olnud Alaksandr Łukašenka, et kavatseb 2020. aasta presidendivalimistel uuesti kuuendaks ametiajaks kandideerida.[2] Kuna parlamendis valimiste järel taas ühtegi opositsiooni esindajat ei olnud, ei uskunud opositsiooni esindajad, et presidendivalimised tulevad ausad, ning muretsesid opositsiooni vägivaldse mahasurumise pärast.[3]
Valimiste ettevalmistamine
Valimiskampaania algas 8. mail.[4] Valgevene keskvalimiskomisjonile esitasid presidendikandidaadiks registreerimise dokumendid seitse inimest: Viktar Babarõka, Andrei Dmitrijev, Anna Kanopatskaja, Aleksandr Łukašenka, Svetlana Tsihhanovskaja, Valeri Tsepkalo ja Sergei Tšeretšen.[5] Valimistel plaanisid osaleda veel Aljaksandr Tabolitš, Natallja Kissel, Aleg Gaidukevitš ja Svetlana Tsihhanovskaja abikaasa Sjargei Tsihhanovski, kuid esimesed kolm loobusid ametlikult valimisvõitlusest ja Tsihhanovski arreteeriti 29. mail.[6] Tsihhanovski asemel otsustas kandideerida tema abikaasa Tsihhanovskaja. Ka Łukašenka peamine konkurent Babarõka vahistati juunis seoses kahtlustustega finantskuritegudes.[7] Keskvalimiskomisjon jättis kõrvale nii vangi pandud Babarõka kui ka teise populaarse opositsioonitegelase Valeri Tsepkalo, tuues põhjenduseks vastavalt vead tuludeklaratsioonis ja toetusallkirjade vähesuse.[8]
Lõpuks registreeris keskvalimiskomisjon 14. juulil Valgevene presidendivalimistele viis ametlikku kandidaati: president Alaksandr Łukašenka, opositsionäär Svjatlana Tsihhanovskaja, endine rahvasaadik Ganna Kanopatskaja, sotsiaaldemokraatide juht Sjargei Tšeretšen ja ühenduse Gavari Pravdu juht Andrei Dzmitrijev.[9] Kõige tõsisemalt võetavad kandidaadid olid Aleksandr Lukašenko ja Svetlana Tsihhanovskaja. Tsihhanovskaja taha koondus kogu Valgevene opositsioon. Nii Tsapkala kui ka Babarõka tegid ametlikult üleskutseid Tsihhanovskajat toetada ja mõlema kampaaniatiimid liitusid juuli keskpaigas Tsihhanovskaja omaga. Kujunes välja kolmik: Svetlana Tsihhanovskaja, vahistatud Sjargei Tsihhanovski abikaasa; Marija Kolesnikova, vangistatud opositsioonikandidaadi Viktar Babarõka kampaaniajuht; ja Veronika Tsepkalo, välismaale põgenenud kandidaadi Valerõi Tsapkala abikaasa.[8][10]
Juunist kuni valimisteni augustis korraldasid valgevenelased pretsedenditult suuri meeleavaldusi nii Minskis, Gomelis, Grodnas, Brestis kui ka mitmetes teistes väiksemates Valgevene linnades.[7] Kui esialgu keelasid Valgevene võimud Tsihhanovskaja toetuseks kogunemisi korraldada, siis 19. juulist lubasid võimud ametlikult meeleavaldused ning ei üritanud rahvast enam laiali ajada.[11] 30. juulil suutis Tsihhanovskaja toetusüritus tuua Minski kesklinnas kokku 60 000 inimest, mis oli iseseisvas Valgevenes rekordiline rahvakogunemine. Rekordid hirmutasid Valgevene võime, kes augustis taas üritasid takistada massilisi rahvakogunemisi. Väideti näiteks, et meeleavalduseks soovitud alad on juba reserveeritud või et need vajavad parandamist.[10][12] Lisaks opositsioonikandidaatide tagakiusamisele üritasid võimud rahvast kontrollida ka meeleavaldusi laiali ajades ja neid ära keelates. Juba enne augustit oli arreteeritud hinnanguliselt üle 700 inimese, keda ähvardati kriminaalsüüdistusega.[4][13] Oma valimisvõidu korral lubas Tsihhanovskaja korraldada järgneva poole aasta jooksul uued valimised, kuna 2020. aasta omad olid kallutatud.[14]
Valimised
4. augustil algas eelhääletus. Valimisnimekirjadesse oli kantud 6 844 932 valijat, kellest kõige rohkem oli Minskist (1 241 021) ning kõige vähem Grodna oblastist (751 084). Lisaks oli valijate nimekirjades 5319 välisvalgevenelast.[9] Keskvalimiskomisjon oli kohustatud avalikustama lõplikud tulemused hiljemalt 19. augustiks. Vajadusel oleks teine valimisvoor peetud kahe nädala jooksul ehk hiljemalt 23. augustil.[5] Esimest korda pärast 2001. aasta valimisi ei saatnud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon Valgevenes korraldatavatele presidendivalimistele vaatlejaid, kuna ei saanud Valgevenelt õigeaegselt kutset valimiste vaatlemiseks.[8]
Sarnaselt valimistele eelnenuga jätkus Tsihhanovskaja kiusamine ka valimiste ajal. Juba enne valimisi saatis Tsihhanovskaja oma lapsed Leetu, sest tema peret ähvardati arreteerimisega, kui ta oma kandidatuuri jätkab.[15] Samuti arreteerisid Tsihhanovskaja kampaaniajuhi Maria Morozi vahetult enne valimisi 6. ja 8. augustil Valgevene siseministeeriumi töötajad. Veidi hiljem arreteeriti Tsihhanovskaja lähedane kaastööline Marija Kolesnikova ning veel seitse Tsihhanovskaja lähikondlast.[16] Vahistamiste tõttu pages Valgevenest ka Veronika Tsapkala.[17]
Kuigi Tsihhanovskaja kutsus valgevenelasi mitte eelhääletama, vaid hääletama vaid õigel valimispäeval 9. augustil, oli 8. augustiks võimude väitel enne ametlikku valimispäeva käinud hääletamas üle 32% valijatest ja 9. augustiks 41% valijatest.[14][18][19] Valimiste päeval kehtestati Minskis ranged julgeolekumeetmed. Väljas olid harilikust suuremad miilitsajõud ning elanikel oli probleeme internetiühendusega.[20] Näha oli nii sedelite kõrvale suunamist kui ka eelvalimistel mitme sedeli esitamist.[21] Tsihhanovskaja kutsus oma toetajaid hääletama valimispäeva lõpupoole, lootuses vähendada sellega võltsimisi. Seetõttu moodustusid mõni tund enne kell 20 kavandatud hääletusaja lõppu Minski valimisjaoskondade ümber pikad järjekorrad, mida riigivõim kuulutas provokatsiooniks. Pikad järjekorrad kujunesid ka Valgevene välissaatkondades.[22]
Päeva lõpuks kuulutas Valgevene riigitelevisioon lävepakuküsitluse järgi võitjaks Alaksandr Łukašenka, kes olevat kogunud 79,7% häältest. Svjatlana Tsihhanovskaja sai meedia järgi sai 6,8% häältest ning ametlik osalusprotsent oli 79,01%. Opositsioon avaldas veidi hiljem enda lävepakuküsitluse, mille järgi olevat valimised ülekaalukalt võitnud Tsihhanovskaja.[23] Järgmisel päeval avaldas valimiskomisjon ametlikud tulemused, mille järgi sai Lukašenka 80,23% häältest ning Tsihhanovskaja 9,9% häältest. Ülejäänud kolmest kandidaadist ei kogunud keegi üle kahe protsendi häältest. 14. augustil esitas Valgevene keskvalimiskomisjon presidendivalimiste tulemustest lõpliku kokkuvõtte, mille järgi Alaksandr Łukašenka kogus 80,1 protsenti ja Svjatlana Tsihhanovskaja 10,12 protsenti häältest.[24] Opositsioon ei tunnustanud valimistulemusi, väites et Tsihhanovskaja sai vähemalt 60% häältest, ning Tsihhanovskaja esitas keskvalimiskomisjonile palve hääled uuesti lugeda.[25][26][27] Saatkondades korraldatud valimistel domineeris Tsihhanovskaja. Ameerika Ühendriikides hääletas 85% valijatest Tsihhanovskaja poolt,[28] Moskvas 78,5%, Peterburis 86,5%, Vilniuses 80,5%, Riias 74,2% ja Tallinnas 66,6%. Eestis käis hääletamas 490 valgevenelast ning toetus Tsihhanovskajale oli Eestis endistest idabloki riikidest kõige madalam.[29]
Tagajärjed
Valimistulemused põhjustasid Valgevenes riigi ajaloo suurimad rahutused. Juba valimiste õhtul toimusid Valgevene suuremates linnades massilised meeleavaldused, mis muutus järgnevatel päevadel tavaliseks. 10. augustil hukkus esimene meeleavaldaja kakluses korrakaitsjate vastu ja arreteeriti tuhandeid inimesi.[25][27] Ka tehasetöölised, kellele Łukašenka tavaliselt toetus, korraldasid riigis streike.[30] Hoolimata esmasest heitumisest kogus president Łukašenka end kiiresti ja asus nii meeleavaldusi kui ka opositsiooni alla suruma. Valgevene võimud arreteerisid 10. augustil Tsihhanovskaja, kes survestati videosõnumiga rahvast rahule kutsuma. Samal öösel saatsid võimud Tsihhanovskaja Valgevenest välja Leetu.[31][32] Łukašenka lubas pärast põhiseaduse muudatusi uusi valimisi ning süüdistas rahutustes naaber- ja lääneriike, kuid see ei rahustanud maha Valgevene rahvast.[33][34] Hoolimata hiigelmeeleavaldustest jäid Valgevene relvajõud Łukašenkale truuks ning Łukašenka ei astunud tagasi, arreteerides meeleavaldustel protestijaid ja ähvardades teisitimõtlejaid, kuni lõpuks meeleavaldused 2021. aastal vaibusid.[35][36][37]
Rahvusvaheline reaktsioon
Valgevenes toimunud valimised said laialdast rahvusvahelist vastukaja. Lääneriigid uskusid massiliste protestide tõttu Valgevenes tekkivat revolutsiooni, kuid aja jooksul tõestas Łukašenka, et suudab võimule jääda ja rahva maha suruda.[37][38] Sellest hoolimata ei tunnusta suur osa maailmast (peamiselt läänemaailm, sh Eesti, Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid) 2020. aastast Lukašenka presidentuuri legitiimsena. Eesti tollane president Kersti Kaljulaid teatas sotsiaalmeedias, et Valgevenes toimunud valimisi "ei saa esialgsete infokildude põhjal kahjuks pidada vabadeks ja õiglasteks."[39][40] Valgevene valimised kuulutas rahvusvahelistele nõuetele mittevastavateks ja valgevenelaste tahet mitte peegeldavateks ka Ukraina.[41] Łukašenka ei saanud enam Euroopast tuge otsida, sest lääs tunnustas tema asemel valimiste võitjana Tsihhanovskajat.[42]
Samas tunnustasid mitmed riigid Valgevene valimistulemusi. Esimesena õnnitles Łukašenkat Hiina president Xi Jinping, seejärel Kasahstani liider Kasõm-Žomart Tokajev ja kolmandana Vladimir Putin, kes väljendas lootust, et Łukašenka süvendab koostööd Venemaaga, jätkab liitriigi integratsiooni ja tihendab koostööd Euraasia Liidus.[43] 15. augustil vestles Łukašenka telefonitsi Putiniga, mille käigus Putin pakkus Łukašenkale vajadusel sõjalist abi. Mõned päevad hiljem täheldati Valgevene piiri lähedal Vene sõjamasinate konvoid, kuigi need teadaolevalt piiri ei ületanud.[44][45] Pärast 2020. aasta valimistulemusi andis Łukašenka Putini nõudmistele järele ja on sellest ajast peale Vene-Valgevene liitriigi integreerimist toetanud. Tolle hetkeni lääne ja Venemaa vahel laveerinud Łukašenka ei saanud enam Euroopast tuge otsida, sest lääs teda enam ei tunnustanud, ja jäi rohkem Venemaa mõjusfääri.[46] Muutusi on näha olnud Valgevene välispoliitikas, kus Valgevene ja Vene sõjaväelased moodustasid Valgevenes ühise väegrupeeringu,[47] Valgevene lubas oma territooriumile Venemaa väed[48] ning laskis oma maad kasutada Ukraina ründamiseks[49], samuti tunnustasid Valgevene võimud Krimmi Venemaa osana.[50]