A-vitamiin
| A-vitamiin (retinool) | |
|---|---|
 | |
 | |
| Üldandmed | |
| Keemiline valem | C20H30O |
| Molaarmass | 286,456 g/mol |
| Vitamiini omadused | |
| Lahustuvus | rasvlahustuv |
| Soovitatav päevakogus täiskasvanule | 0,9 mg (mehele), 0,7 mg (naisele) |
| Maksimaalne päevakogus täiskasvanule | 3 mg |
| Toimet parandavad | |
| C-, D- ja E-vitamiin, niatsiin, tsink, seleen, küllastumata rasvhapped | |
| Vaeguse sümptomid | |
| kanapimedus, kahvatu ja kuiv nahk | |
| Üledoosi sümptomid | |
| maksakahjustused, kuiv nahk, juuste väljalangemine, loote kahjustused (teratogeenid), pikaajalise üledoosi korral osteoporoos | |
| Parimad allikad | |
| Sisaldus 100 g kohta:[1] | |
A-vitamiin on retinooli taoliselt mõjuvate ainete koondnimetus, bioaktiivsete mikromolekulide rühm ja asendamatu rasvlahustuv vitamiin. A-vitamiin on tähtis paljude organismide sigimiseks, luu kasvamiseks, nägemisteravuse hoidmiseks, immuunsuseks ja antioksüdantseks regulatsiooniks.[2]
A-vitamiin on mikrokogustes iga päev vajalik osa organismide mitmete normaalsete füsioloogiliste protsesside toimimiseks. A-vitamiini täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või ka ajutine puudujääk võib olla organismile kahjulik ja koguni ohtlik.
Keemiline struktuur ja omadused
A-vitamiini keemiaga seotud küsimusi vaadeldakse artiklites "Retinool", "Retinaal" ja "Retinoidid".
Nomenklatuur
- IUPAC nimetus – (2E,4E,6E,8E)-3,7-Dimethyl-9-(2,6,6-trimethyl-1-cyclohexen-1-yl)-2,4,6,8-nonatetraen-1-ol (retinool)
Vananenud terminid
- Rasvlahustuv A, biosterool, ophthalamin, antiinfektsioosne vitamiin jt.
Farmakoterapeutiline rühm
A-vitamiinid kuuluvad rühma Varia diagnostilised ained:
- ATC-kood- V04CB01
- ATCvet-kood- QV04CB01.[3]
Saamine ja depood
Loomsed depood
- kalamaksaõli (30,0 mg);
- veisemaks, keedetud või praetud (7,74 mg);
- seamaks, keedetud või praetud (5,40 mg);
- kanamaks, keedetud või praetud (4,30 mg);
- või (0,68 mg);
- munad, keedetud (0,22 mg).
Taimsed depood
Taimsetest allikatest saavad organismid A-vitamiini eelvitamiine karotenoide, need muudetakse A-vitamiiniks keha sees:
- porgand, toores (0,84 mg);
- maguskartul ehk bataat (0,71 mg);
- kõrvits, keedetud (0,25 mg).
Hepaatiline
Biofunktsioonid
Reproduktsioon
A-vitamiinil ja selle vormidel on steroidhormoonilaadne biotoime. A-vitamiinist (geneeriline nimetus) sõltuvad inimorganismis sigivus (reproduktsioonivõime): spermatogenees, ovogenees, samuti mõjutab A-vitamiin platsenta ja embrüonaalset arengut.[4]
Vaegus
A-vitamiini vaegus inimestel
A-vitamiini vaegus ehk avitaminoos mõjutab miljoneid lapsi kogu maailmas. Arengumaades jääb igal aastal A-vitamiini vaeguse tõttu pimedaks veerand kuni pool miljonit last. Kõige rohkem on selliseid lapsi Lõuna-Aasias ja Aafrikas. Maailma Terviseorganisatsioon WHO on avitaminoosi üldise leviku tõttu käivitanud arengumaades hulga algatusi. WHO enese hinnangul on nende tulemusel alates 1998. aastast 40 riigis ära hoitud 1,25 miljonit surmajuhtumit.
Avitaminoos võib esineda nii esmase kui ka teisese vaegusena. Esmane vaegus esineb lastel ja täiskasvanutel, kes ei tarbi piisavalt kollaseid ja rohelisi köögivilju, puuvilju ja maksa. Imiku varane rinnast võõrutamine suurendab samuti avitaminoosi ohtu. Teisene vaegus tuleb lipiidide kroonilisest vähesest imendumisest organismi. Seda võivad põhjustada sapi tootmise ja eritumise kahjustused, rasva vähene tarbimine ja oksüdantide liigne tarbimine, näiteks suitsetamine.
A-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mis sõltub rakusisesest lahustumisest ja imendumisest peensooles ning mis vähese rasva dieedil on keeruline. Tsingivaegus halvendab samuti A-vitamiini imendumist, transporti ja metabolismi, sest A-vitamiini transportivate proteiinide sünteesiks on tsink hädavajalik, samuti retinooli oksüdeerimiseks retinaaliks. Alatoitlusega populatsioonides võib A-vitamiini ja tsingi vähene tarbimine põhjustada ka psüühilisi probleeme. Randomiseeritud topeltpimekatse Burkina Fasos näitas A-vitamiini ja tsingi pille tarvitavate laste palju väiksemat suremust malaariasse, võrreldes lastega, kes neid pille ei tarvitanud.
Eriti ohtlik on avitaminoos rasedatele ja last rinnaga toitvatele naistele, sest kui harilikult vaevused kaovad pärast seda, kui A-vitamiini korralikult tarvitama hakatakse (kui inimene just päris surma äärel pole), siis loote embrüonaalse arengu ja postnataalse arengu ajal arenenud(arenemas) biomolekulaarsed (sh hormoonid, vitamiinid jt esmased metaboliidid) kahjustused võivad hilisemas elus haiguslike seisundite esile kerkimist soodustada.
A-vitamiini vaeguse klassifikatsioon
A-vitamiini vaegused klassifitseeritakse Eesti Tervishoiusüsteemis RHK-10 alusel Toitumisvaeguse muude liikidena jaotises E.50 ning erinevates alamjaotistes, mida vajadusel täpsustatakse.
A-vitamiini vaeguse rahvusvaheline klassifikatsiooni kohandused RHK-10 alamjaotistena
| Alamjaotised | Nimetus |
|---|---|
| E50.0 | A-vitamiini vaegus sidekesta kseroosiga |
| E50.1 | A-vitamiini vaegus Bitot' laikude ja sidekesta kseroosiga |
| E50.2 | A-vitamiini vaegus sarvkesta kseroosiga |
| E50.3 | A-vitamiini vaegus sarvkesta haavandi ja kseroosiga |
| E50.4 | A-vitamiini vaegus keratomalaatsiaga |
| E50.5 | A-vitamiini vaegus videvinägevuse-päevipimedusega |
| E50.6 | A-vitamiini vaegus sarvkesta kseroftalmiliste armidega |
| E50.7 | A-vitamiini vaeguse muud silmailmingud |
| E50.8 | A-vitamiini vaeguse muud ilmingud |
| E50.9 | Täpsustamata A-vitamiini vaegus |
Avastuslugu
A-vitamiini avastuslugu algas aastal 1906, kui Frederick Gowland Hopkinsi katsed rottidega näitasid, et peale valkude, rasvade ja süsivesikute vajavad katseloomad kasvuks, arenguks, paljunemiseks ning tervena püsimiseks veel senitundmatuid toitaineid.
1913. aastal avastasid A-vitamiini sõltumatult Elmer Verner McCollum, Marguerite Davis Wisconsin-Madisoni ülikoolist, Lafayette Benedict Mendel ja Thomas Burr Osborne "Connecticuti Põllumajanduskultuuride Katsejaamas" (Yale'i ülikooli lõpetanud).[5]
Äsja oli avastatud "rasvas lahustuv aine B", mille uue aine nimetuseks sai esialgu "rasvas lahustuv aine A" (1918). 1920. aastal nimetati aine Jack Cecil Drummondi ettepanekul A-vitamiiniks.
- 1932 A-vitamiini keemilise struktuuri esmakirjeldajaks peetakse Paul Karreri.
- 1935 eraldas Wald pleegitatud võrkkestadest A-vitamiini vitameeri retinaali.[6]
- 1937 eraldasid ja kristalliseerisid selle aine Harry Holmes ja Ruth Corbet.
- 1946 ja 1947 koostasid A-vitamiini sünteesimeetodid Taani keemikud David Adriaan van Dorp ja Jozef Ferdinand Arens ning Otto Isler koos oma töörühmaga.[7]
Vaata ka
- A-hüpervitaminoos
- A1-vitamiin
- A2-vitamiin
- AD3-vitamiin
- Isotretinoiin
- VADD Vitamin a deficiency disorders
Viited
Välislingid
- vitaminA.org
- M. Zilmer, E. Karelson, T. Vihalemm, A. Rehema, K. Zilmer. Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused., Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool 2010, lk 142–144, Kuidas vitamiine klassifitseeritakse?