Amatöörraadio
Amatöörraadio (ka HAM-raadio) on kindlaksmääratud raadiosageduste kasutamine eraviisilisel, mitteärilisel, hariduslikul eesmärgil sõnumite vahetuseks, hädaabisuhtluseks või traadita ühenduse katseteks.[1]
Raadioamatöörid on tehnikahuvilised, kes tegelevad hobi korras raadiotehnikaga ja suhtlevad selle abil üksteisega. [2] Amatöörraadioga tegelevad isikud, kellel on olemas vastav luba[3].
Raadioamatörism erineb põhimõtteliselt avalikust ringhäälingust, avalikku sektorit kaitsvatest ühendustest (politsei, kiirabi, tuletõrje jne) või professionaalsetest kahesuunalistest sidepidamisviisidest (nt taksodes jne). Amatöörraadiosidet koordineeritakse rahvusvahelise amatöörraadio ühingu (IARU)[4] ja rahvusvahelise telekommunikatsiooni ühenduse (ITU) alt ning selle litsentsimine käib individuaalselt valitsuse alt. Amatöörraadio litsentsi saamiseks tuleb selgeks saada elektroonika põhialused ning kõnealuses riigis kehtivad amatöörside regulatsioonid.
Amatöörside jaoks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, nagu näiteks heli, pilt, binaarinfo jms. Erinevate lainepikkuste abil on võimalik sidet korraldada ülelinnaliselt, -riigiliselt, -kontinendiliselt või lausa üle maailma. 2011. aastal oli amatöörsidega regulaarselt tegelevaid inimesi maailmas veidi üle miljoni.[5]
Amatöörraadiojaamad võivad olla nii isiklikuks kui ka kollektiivseks kasutamiseks mõeldud. Individuaalne raadiojaam kuulub raadiohuvilisele, on paigaldatud tema koju ning ainult nimetatud isik tohib seda kasutada. Kollektiivseid raadiojaamu paigaldatakse tavaliselt mingi organisatsiooni ruumidesse (kool, ülikool jms), see võib olla paigaldatud ka kellelgi koju.
Raadioamatööride tavalised tegevused on järgmised:
- raadioaparatuuri (nii saatjate kui ka vastuvõtjate ja ka nende antennide) projekteerimine ja ehitamine;
- raadiosidega seotud võistlustel osalemine (nn raadiosport);
- teatud raadioside läbiviimise eest saadud QSL kaartide ja diplomite kollektsioneerimine;
- väga kaugel asuvate amatöörraadiojaamade otsimine ning nendega raadioside loomine;
- retroaparatuuriga töötamine, ajalooliste raadiote eksemplaride taastamine;
- raadioekspeditsioonides osalemine ehk raadioeetri pidamine kaugematest paikadest või riikidest, kus ei ole aktiivseid raadioamatööre.
Lisaks on raadioamatöörid kohustatud hädaolukorras raadiosidet hoidma. Seda reguleerib rahvusvaheline määrus (ARES ehk ingl Amateur Radio Emergency Service)[6].
Ajalugu
Raadioside sai alguse juba 19. sajandi keskpaigas, kui kasutusele võeti Morse saatja. Sõnumite saatmine toimus küll juhtmete kaudu, kuid andis hea hoo edaspidisteks katsetamisteks ja tehnoloogia arenguks. 1890. aastatel õnnestus saavutada ka juhtmevaba raadioside. See tehnoloogia hakkas huvitama ka amatööre.
Amatöörraadio arenes koos 20. sajandi alguses toimunud tehnoloogia arenguga. Mitmed isikud on edukalt eksperimenteerinud raadiosidega, luues kodustes tingimustes raadiojaamasid.
Näiteks elas 1905. aastal leiutaja Eric Tigerstedt Vene Keisririigis, ehitas kodus raadiosaatja ning häiris sellega tahtmatult mereväe raadioside tööd. Ta võeti vahi alla, kuid hiljem lasti vabaks[7].
Aastal 1909 ilmus USA-s raamat "The First Annual Official Wireless Blue Book of the Wireless Association of America", mis sisaldas amatöörjaamade sagedusi[8].
Aastal 1912 võeti USA-s vastu seadus, mis reguleeris amatööridele lubatud raadiosagedust ning aparatuuri võimsust. See oli esimene seadus, mis käsitles amatöörraadiosidet[9].
Aastal 1913 kasutati amatöörraadiot esimest korda hädaolukorras. Sündmus leidis aset USA-s Ohio osariigis[10].
Esimese maailmasõja ajal keelati USA-s amatöörtehnika kasutamine. Kogu aparatuur pidi olema demonteeritud. Pärast sõja lõppu piirang tühistati[11].
Amatöörraadio arenes kiires tempos ka edaspidi ning ka tänapäeval on väga populaarne valdkond.
Amatöörraadio Eestis
Eestis toimus esimene amatööride raadiosaade 11. mail 1924 Haapsalu linnas paiknevast raadiojaamast. Saate viisid läbi kolm koolipoissi: Eugen Tumma, Vitali Aleksandrov-Suigussaar ja Karl Olof Leesment. Viimane poiss konstrueeris 5. augustiks 1924 lühikeste lainete vastuvõtja, mis võimaldas tal kuulata pealt Euroopas olevaid raadiosaateid. Seda päeva peetakse ka Eesti raadioamatörismi alguspäevaks[12].
1. jaanuaril 1929 sai Eesti raadio eesliite ES.
1. märtsil 1935 registreeriti Eesti Raadioamatööride Ühing (ERAÜ). Seda peetakse Eesti organiseeritud raadioamatörismi sünnipäevaks. 1. septembril 1938 sai Eesti Raadioamatööride Ühing IARU (International Amateur Radio Union) liikmeks. Kuni aastani 1940 tegutses Eestis 56 amatöörraadiojaama. Teise maailmasõja ajal keelasid Eesti alasid okupeerinud Nõukogude väed raadioamatööride tegevuse. Paljud endised raadioamatöörid hukkusid või põgenesid. Nõukogude ajal taastus hobi taas. Loodi mitmeid raadioklubisid, kuid amatööride tegevus oli piiratud, kuna suhtlemine kapitalistlike riikidega oli keelatud. On teada ka juhtumeid, kus amatöörid olid vahi alla võetud välismaailmaga suhtlemise tõttu.
Taasiseseisvumisel sai Eesti oma eesliite ES tagasi. Ka tänapäeval on Eestis raadioamatööre.
Raadioamatööride tegevus
Raadioamatööril on lubatud eetrisse minna litsentsi olemasolul ning eetris kasutatakse isiklikku kutsungit. Litsentsi saamiseks läbitakse eksam, milles kontrollitakse järgmisi teadmisi: eetris käitumine ja töötamine, raadiotehnika alused, ohutuse alused, mõnikord ka Morse kasutamise oskused[3]. Amatöörraadiojaamad jagunevad klassideks ja kategooriateks. Nendest sõltuvad aparatuuri võimsus, sagedus ning kiirguste liigid, mida amatöör tohib kasutada. Tavaliselt saab algaja kõige madalama kategooria ning seda saab tõsta vastavalt konkreetses riigis kehtestatud normidele. Kategooriate arvu ja omavahelisi erinevusi kehtestab samuti riik.
On olemas ka kollektiivsed raadiojaamad, mida on lubatud kasutama inimesed, kel ei ole personaalset litsentsi. Selliseid raadiojaamu luuakse ülikoolides, koolides, noortekeskustes ja muudes taolistes asutustes.
Raadioamatöör, kes omab vaid vastuvõtjat ja ei oma raadiosaatjat, võib taotleda kuulaja litsentsi (SWL, ingl short wave listener)[13]. Kuulaja saab omale erilise kutsungi, mille järgi on ta äratuntav. Samuti võib kuulaja saada QSL kaarte ja diplomeid, osaleda mõningates võistlustes[14].
Amatöörid kasutavad amatöörraadiosidet mitte üksnes häälsõnumite saatmiseks. Saadetakse ka teksti, pilte, nende kombinatsioone ning ka muid andmeid. Huvilistel on lubatud ka andmete saatmisega (ning ka üldiselt raadiotehnikaga) eksperimenteerida, kuid selline tegevus tuleb kooskõlastada riigiga. Andmeid saadetakse krüpteerimata ehk kaitsmata kujul, krüpteerimine ei ole üldiselt amatöörraadiosides lubatud.
Litsentseerimine
Raadioaparatuuri kasutamiseks ja eetris olekuks peab amatöör läbima eksami, mille viivad läbi eksaminaatorid, litsentsiga raadioamatöörid või riigiesindajad. Eksami läbimisel saadud litsents kehtib vaid kõnealuses riigis, välja arvatud juhtudel, kus riigil on sõlmitud vastav leping mõne teise riigiga. Eksamineeritav amatöör peab tundma raadiotehnika ja elektroonika aluseid, ohutustehnikat, eksami läbiviiva riigi raadiosidega seotud seadusi. Eksami sisu erineb olenevalt riigist. Samuti erineb ka litsentsi pikendamise kord[3].
Praegu ei väljasta amatööridele litsentsi kaks riiki, Jeemen ja Põhja-Korea. See on seotud nende riikide korraga.
Tehniline osa
Iga raadiojaama kohustuslikeks osadeks on saatja/vastuvõtja koos vooluallikaga ning antenn. Raadioamatörismi algusaastadel oli enamik amatööre ise enda aparatuuri konstruktoriteks. 1920.–1930. aastatel hakati tootma ka vastavaid saatjaid, vastuvõtjaid, antenne ja lisatarvikuid[15]. Tänapäeval on amatöörtehnika valik suur ning kõik vajalik aparatuur on kättesaadav. Vaatamata sellele on ka tänapäeval palju entusiaste, kes arendavad oma tehnikat[16].
Tänapäevast raadiojaama nimetatakse transiivriks. See seade sisaldab nii saatjat kui ka vastuvõtjat. Eraldi saatjaid ja vastuvõtjaid tänapäeval peaaegu ei kasutata. Koos transiivriga kasutatakse arvutit, mille abil saab nimetatud seadet seadistada ja kontrollida, samuti antenne jm tarvikuid. Arvuti aitab kaasa ka signaalide töötlemisel.
Madala sagedusega aparatuuri võimsus on kuni paarsada vatti, mis on piisav, et ühendust luua maakera iga paigaga.
Kõige keerulisemaks osaks amatööride jaoks osutub antenn. See peab olema piisavalt suur, tugev ja võimas. Linnaoludes aga tuleb ette väga palju piiranguid. Seega paljud amatöörid lepivad tavalise juhtmega, mis ulatub aknast välja ja kinnitub näiteks, puu või maja katuse külge. Kuid kasutatakse ka nn varjatud antenne. See tähendab, et antennina kasutatakse hoonete metallkonstruktsioone[17][18].
Sagedusplaan
| Rahvusvahelised amatöörraadio sagedusalad[19] | ||||
|---|---|---|---|---|
| Ala | Sagedus | ITU regioon 1 | ITU regioon 2 | ITU regioon 3 |
| LF | 2200 m | 135,7 kHz – 137,8 kHz | ||
| MF | 600 m | 472 kHz – 479 kHz | ||
| 160 m | 1,810 MHz – 1,850 MHz | 1,800 MHz – 2,000 MHz | 1,800 MHz – 2,000 MHz | |
| HF | 80 / 75 m | 3,500 MHz – 3,800 MHz | 3,500 MHz – 4,000 MHz | 3,500 MHz – 3,900 MHz |
| 60 m | 5,3515 MHz – 5,3665 MHz | |||
| 40 m | 7,000 MHz – 7,200 MHz | 7,000 MHz – 7,300 MHz | 7,000 MHz – 7,200 MHz | |
| 30 m | 10,100 MHz – 10,150 MHz | |||
| 20 m | 14,000 MHz – 14,3500 MHz | |||
| 17 m | 18,068 MHz – 18,168 MHz | |||
| 15 m | 21,000 MHz – 21,450 MHz | |||
| 12 m | 24,890 MHz – 24,990 MHz | |||
| 10 m | 28,000 MHz – 29,700 MHz | |||
| VHF | 6 m | 50,000 MHz – 52,000 MHz | 50,000 MHz – 54,000 MHz | 50,000 MHz – 54,000 MHz |
| 4 m | 70,000 MHz – 70,500 MHz | |||
| 2 m | 144,000 MHz – 146,000 MHz | 144,000 MHz – 148,000 MHz | 144,000 MHz – 148,000 MHz | |
| 1,25 m | 222,000 MHz – 225,000 MHz | |||
| UHF | 70 cm | 430,000 MHz – 440,000 MHz | 420 või 430 MHz – 450,000 MHz3 | 420,000 MHz – 450,000 MHz3 |
| 33 cm | 902,000 MHz – 928,000 MHz | |||
| 23 cm | 1,240 GHz – 1,300 GHz | |||
| 13 cm | 2,300 GHz – 2,450 GHz | |||
| SHF | 9 cm | 3,400 GHz – 3,475 GHz | 3,300 GHz – 3,500 GHz | 3,300 GHz – 3,500 GHz |
| 5 cm | 5,650 GHz – 5,850 GHz | 5,650 GHz – 5,925 GHz | 5,650 GHz – 5,850 GHz | |
| 3 cm | 10,000 GHz – 10,500 GHz | |||
| 1,2 cm | 24,000 GHz – 24,250 GHz | |||
| EHF | 6 mm | 47,000 GHz – 47,200 GHz | ||
| 4 mm | 75,500 GHz – 81,500 GHz | 76,000 GHz – 81,500 GHz | 76,000 GHz – 81,500 GHz | |
| 2,5 mm | 122,250 GHz – 123,000 GHz | |||
| 2 mm | 134,000 GHz – 141,000 GHz | |||
| 1 mm | 241,000 GHz – 250,000 GHz | |||
| THF | alla mm | Mõned administratsioonid on andnud raadioamatööride käsutusse spektrit sellest regioonist. | ||
| Vaata ka: Raadiosagedus · Elektromagnetspekter | ||||