John Henry Newman

John Henry Newman (21. veebruar 1801 – 11. august 1890) oli inglise teoloog ja luuletaja, algselt anglikaani kiriku preester ning hiljem roomakatoliku kiriku vaimulik ja kardinal, kes mängis olulist rolli 19. sajandi Suurbritannia religiooniloos.

Newmani portree, mille maalis 1881. aastal John Everett Millais

Olles algselt Oxfordi Ülikooli akadeemik ja evangeelse Inglismaa Kiriku preester, hakkas Newman hiljem huvituma anglikanismi kõrgkiriku traditsioonist. Temast kujunes mõjuka ja vastuolulise Oxfordi liikumise juhtfiguur. Liikumine taotles Inglismaa Kiriku naasmist mitmete Inglise reformatsiooni käigus kaotatud katoliiklike tõekspidamiste ja liturgia juurde. 1845. aastal lahkus Newman Oxfordi Ülikoolist ja mõnede (kuigi mitte kõigi) oma järgijatega Inglismaa Kirikust ning hakkas katoliiklaseks. Ta pühitseti preestriks ja jätkas Birminghamis tegevust vaimulikuna. 1879. aastal nimetas paavst Leo XIII ta kardinaliks, tunnustamaks tema tööd katoliku kiriku arengusse Inglismaal.

Ta oli ka märkimisväärne kirjandustegelane. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad 90-osaline teoloogiline traktaat "Tracts for the Times" (1833–1841), autobiograafia "Apologia Pro Vita Sua" (1865–1866), usufilosoofiat käsitlev "Grammar of Assent" (1870) ja luuletus "The Dream of Gerontius", mille viisistas 1900. aastal inglise helilooja Edward Elgar. Ta kirjutas ka hümnid "Lead, Kindly Light" ja "Praise to the Holiest in the Height".

19. septembril 2010 kuulutas paavst Benedictus XVI oma Suurbritannia visiidi käigus Newmani õndsaks.[1] 12. veebruaril 2019 kinnitas paavst Franciscus Newmani kanoniseerimise[2] ja 13. oktoobril 2019 kuulutas ta pühakuks[3].

Viited

Välislingid