Kõrgtehnoloogia

Esimest korda esines mõiste "kõrgtehnoloogia" ühes ajalehe New York Times artiklis 1950. aastatel, kus propageeriti tuumaenergiat.^[1]

1969. aasta aprillis kasutas Robert Metz seda mõistet rahandusveerus – Arthur H. Collins Collinsi raadiost "kontrollib kõrgtehnoloogia patentide arvu paljudes valdkondades"^[2]. Metz kasutas terminit sagedasti ka pärast seda; mõni nädal hiljem ta kasutas seda ingliskeelset mõistet sidekriipsuga (high-tech), öeldes, et fond "hoiab arvuti välisseadmeid... kontoriseadmeid ja kõrgtehnoloogia varusid"^[3]. 1971. aastal ilmus Metzi artikkel, milles esines sõna "kõrgtehnoloogia" ("high tech" ilma sidekriipsuta)^[4].

Kuna majanduses kasutatakse kõige uuemat kõrgtehnoloogiat, siis on nähtud, et see annab kõige suurema potentsiaali majanduse arenguks tulevikus. See taju on toonud kõrgtehnoloogiasektorile suuri investeeringuid. Ettevõtted, mis alustavad teed kõrgtehnoloogias, saavad suure osa riskikapitali, kuid kui investeering ületab tegeliku potentsiaali, nagu on juhtunud varem, võivad investorid kaotada kogu või enamuse oma investeeringutest. Kõrgtehnoloogiasektorit on sageli vaadeldud suure riskiteguriga majandusharuna, kuid samas pakub see ka suurt võimalust kõrgeteks kasumiteks.

Nagu suur teaduski, on ka kõrgtehnoloogia rahvusvaheline fenomen, mille ühendajaks on Internet. Seega rahvusvahelises kontsernis võib töötada projektiga 24 tundi päevas, meeskonnad töötavad päikesetõusust päikeseloojanguni. Sellised mahukad projektid võivad olla tarkvara arenduses või integraallülituse arendamises. Rahvusvahelise tugivõrgustike ettevõtted saavad seega haarata töötajaid meeskonda Keeniast, Brasiiliast, Filipiinidelt või Indiast. Ainus nõue on sorav emakeel, olgu see siis hispaania, portugali või inglise keel.

OECD-l on kaks lähenemist: sektori ja toote (tehase) valdkond.

Vastavalt tehnoloogiate keerukusastmele ja valmistoodangu osakaalule on kõrgtehnoloogiasektorisse paigutatud näiteks:

• biotehnoloogia
• elektrotehnika
• fotoonika
• lennundus
• nanotehnoloogia
• robootika
• tarkvara
• tehisintellekt
• telekommunikatsioon
• tuumafüüsika

OECD on oma analüüsides leidnud, et tööstuse klassifitseerimine on võimalik ka teadusuuringute intensiivsuse järgi vastavas valdkonnas. OECD klassifikatsioon on järgimine (stabiilne aastast 1973).

Kõrgtehnoloogia tootmisharud

Lisaks OECD tootepõhisele klassifikatsioonile on tööstusharusid kvalifitseeritud ka tööjõu ning tootmiseks vajaliku tehnilise sisseseade alusel. Vastavalt sellele jaotatakse tööstusharud järgmiselt:

• kõrgtehnoloogilised: põhifarmaatsiatoodete ja ravimpreparaatide ning arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete tootmine;
• kesk-kõrgtehnoloogilised: kemikaalide ja keemiatoodete, elektriseadmete, mootorsõidukite ja muude transpordivahendite tootmine;
• kesk-madaltehnoloogilised: koksi ja puhastatud naftatoodete, kummi- ja plasttoodete, metallide ja metalltoodete, mittemetallide tootmine;
• madaltehnoloogilised: toiduainete, jookide, tekstiili-, rõiva-, nahktoodete, puidu- paberi- ja mööblitootmine.^[5]

Kõrgtehnoloogia definitsioonist võib arvata, et kogu ühiskond, mis põhineb kõrgtehnoloogial, on midagi kättesaamatut. See hõlmab oma nappuse seas juba olemasolevaid tehnoloogiaid. Paljud maad ja regioonid, näiteks Ameerika Ühendriigid, Singapur, Kanada, Kreeka, Itaalia, Taani, Belgia, Holland, Norra, Iirimaa, Island, Jaapan, Iisrael, Suurbritannia, Eesti, Austraalia, Saksamaa, Lõuna-Korea, Tai, Hongkong, Soome, Hispaania, Rootsi, Brasiilia ja Prantsusmaa on põhiliselt arvatud kõrgtehnoloogia eesrindlikesse ühiskondadesse, tarbija seisukohast kuuluvad sinna samuti India osad (Bangalore, Mumbai) ja Hiina (Shanghai, Peking).

Orienteeritud institutsioonide uuringud nagu ESA, MITRE, NASA, CERN ja aktiivsete kõrgtehnoloogiliste uuringud nagu MIT ja Stanfordi ülikooli omad arvestatakse samuti kõrgtehnoloogia mikroühiskonda, mis on seotud üldise ümbritseva sotsiaal-majandusliku regiooniga.

Mõnda geograafilist piirkonda võib pidada kõrgtehnoloogia sünni ühiskonnaks, näiteks Silicon Valley.

Silicon Valley piirkond USA-s Californias San Francisco lahe kagu- ja lõunakaldal, mis hõlmab Santa Clara oru ja San Francisco poolsaare lõunaosa, on eestlastele peamiselt tuntud paljude maailma mainekate tehnoloogiafirmade koduna. Google, Yahoo, Intel, eBay, Hewlett-Packard on vaid mõned tuntumad nimed tuhandete teiste äriõnne jahtivate ettevõtete seas. Ja üha enam leiab sealt ka meie enda väikese kodumaa aktiivsemate idufirmade kontoreid.^[6]

Organisatsiooni osakond, mis tegeleb oma projektides uusimate tehnoloogiaga, võib arvata kõrgtehnoloogia mikroühiskonda organisatsioonide ja partnerite arvu poolest. Üliõpilased ja õppejõud ENAEE või ABET akrediteeritud programmiga võib arvestada kõrgtehnoloogia liikmetena, teiste traditsiooniliste tasemete suhtes. Ettevõtteid, mis töötavad tipptasemel, võib pidada kõrgtehnoloogilisse ühiskonda kuuluvaks koos oma peamiste konkurentidega, mis puudutab ülejäänud sektorite konkurentsi.

Uuring "Feasibility Study for an Estonian Materials Technology Programme" koostati eesmärgiga kaardistada Eesti materjalitehnoloogiaalane võimekus ning valdkonna potentsiaal teaduses ja eraettevõtluses. Enim rõhutati uuringus nõrka ülikoolide ja ettevõtete vahelist koostööd, mille tulemusena on Eestis sügav lõhe ülikoolide teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtete vajaduste vahel. Tõsteti esile ka ettevõtete madalat teadus- ja arendustegevust puudutavat teadlikkust ja võimekust, praktiliste oskuste arendamise väikest osatähtsust kõrgkoolide õppekavades ning kvalifitseeritud tööjõu puudust materjaliteaduse ja -tehnoloogia valdkonnas.^[7]

• Teadus- ja arendustegevus