Steineri teoreem

Steineri teoreem on klassikalises mehaanikas valem tahke keha inertsimomendi arvutamiseks pöörlemistelje suhtes, mis on paralleelne keha massikeset läbiva teljega:

${\displaystyle I=I_{c}+md^{2}}$,

kus

${\displaystyle I}$ on otsitav inertsimoment;

${\displaystyle I_{c}}$ on teada olev inertsimoment keha massikeset läbiva telje suhtes;

${\displaystyle m}$ on keha mass;

${\displaystyle d}$ on telgede vahekaugus.

Steineri teoreemi rööpnimetusena on kasutusel Steineri lause:

Keha inertsimoment mingi telje suhtes võrdub summaga, milles esimene liidetav on inertsimoment antud teljega paralleelse ja massikeset läbiva telje suhtes ning teine liidetav võrdub keha massi ja telgedevahelise kauguse ruudu korrutisega.^[1]

Steiner teoreem määrab niisiis kindlaks, kuidas muutub keha inertsimoment sõltuvalt sellest, kui kaugel on tema massikese (praktiliselt ka raskuskese) pöörlemisteljest.

Teoreemi tõestas Šveitsi matemaatik Jakob Steiner (1796–1863), tuginedes Hollandi matemaatiku Christiaan Huygensi (1629–1695) töödele.