 | See artikkel räägib haigusest; Albert Camus' romaani kohta vaata artiklit Katk (Camus) |
Katkuks (ladina keeles pestis) nimetatakse kergesti levivat nakkushaigust, mille tekitajaks on katkubakter (Yersinia pestis).[1]
Inimeselt inimesele levib looduslik bakter lähikontaktide kaudu (katkuhaige inimese katsumine, temaga seksuaalselt lävimine). Bakterinakkuse võib saada nakatunud kehavedelike, mulla ja bakteriga saastunud pindade kaudu.
Bakter Yersinia pestis võib inimeselt inimesele levida ka aevastamisel ja köhimisel õhku paiskuvate süljepiiskadega või fekaal-oraalselt – peamiselt saastunud toidu, vee ja esemetega.
Bakternakkuse võivad inimesed saada ka näriliste (näiteks rottide) või kirpude vahendusel.
Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis liigitatakse katku järgmiselt:
- Yersinia pestis'e nakkus
- [A20.0] – buboonkatk
- [A20.1] – nahakatk
- [A20.2] – kopsukatk
- [A20.3] – katkumeningiit
- [A20.7] – katkuseptitseemia
- [A20.8] – muud katkuvormid
- [A20.9] – täpsustamata katk
Katku levitavad närilised, eriti rotid ja ümisejad. Neil parasiitidena elavad kirbud nakatavad inimesi. Katku võivad nakatuda ka jänesed, oravad, kassid ja koerad[2].
Läbi sajandite on katku tagajärjel surnud enam kui 200 miljonit inimest ning see on põhjustanud vähemalt kolm pandeemiat, millest viimane leidis aset 1855. aastal Hiinas.[2]
Kõige vanemad katku surnud inimesed on leitud Eestist (4500 aastat eKr surnud naine) ja Lätist (5300 aastat tagasi surnud mees).[3]
14. sajandi katk Euroopas ehk must surmmuuda lähteteksti
Pikemalt artiklis Must surm
14. sajandil suri katku umbes kolmandik Euroopa elanikest. Katk jõudis Euroopasse 1347. aastal Krimmi ja Itaalia kaudu Aasiast. 1348 jõudis katk Londonisse ja Pariisi ning 1349 Skandinaaviasse ja Moskooviasse[4].
Tänapäeval on katku levik kontrolli all ning Euroopa närilised katkubaktereid ei levita, kuid mujal maailmas registreeritakse igal aastal 2000 katku haigestumise juhtu, peamiselt Aasias ja Aafrikas.[2]
Teadaolevalt viimased suuremad katkupuhangud olid Kongo DV-s, kus 2005. aasta veebruaris suri kopsukatku 61 inimest ja juunis 2006 üle 100 inimese.[5] 2014. aastal oli katkupuhang ka Madagaskari saarel – haigusse nakatus enam kui 120 inimest, kellest 40 surid.[6][7]
Tallinna laastas katk 1571. aastal (1571. aasta Tallinna katk).
Eestis oli viimane katkuepideemia 1710–1712 (1710. aasta katkuepideemia). Pärast 1713. aastat pole Eestis katku olnud.
Muhkkatku nakatumisel tursuvad tugevalt lümfisõlmed ning need muutuvad valulikuks. Muhud tekivad tavaliselt kubemes, kaenla all ja kaelal. Tekivad palavikulised külmavärinad, peavalu ja väsimustunne.
Kopsukatkuga kaasnevad kõrge palavik, hingamisraskused ja vere köhimine.[2]
Ravi puudumisel sureb 60% ja ravi korral 15% muhkkatku nakatunutest.
Kopsukatku nakatunud surevad ravi puudumisel esimese 24 tunni jooksul.[2]
Katku kahtlusega inimene isoleeritakse ning hoitakse isolatsioonis diagnoosi kinnitamiseni. Raviks kasutatakse antibiootikume.[2]
Nime on saanud katkutekitaja bakter oma avastaja Alexandre Yersini järgi, kes selle 1894. aastal avastas ja vastuseerumi välja töötas.
Enne katkubakteri avastamist 1894. aastal (ja kohati veel pärast seda) oli Euroopas laialt levinud uskumus, et katku põhjustab jumala viha, samuti usuti, et katku toob personifitseeritud katkuvaim.[8]
