Katkubakter
Katkubakter (Yersinia pestis) on bakteriliik Enterobacteriaceae sugukonna Yersinia perekonnast.
| Katkubakter | |
|---|---|
 Skaneeriva elektronmikroskoobi kujutis katkubakteriga nakatunud kirbu soolestikust. | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Bakterid Bacteria |
| Hõimkond | Proteobacteria |
| Klass | Gamma Proteobacteria |
| Selts | Enterobacteriales |
| Alamselts | Corynebacterineae |
| Sugukond | Enterobacteriaceae |
| Perekond | Yersinia |
| Liik | Katkubakter |
| Binaarne nimetus | |
| Yersinia pestis (Lehmann & Neumann, 1896) van Loghem, 1944 | |
| Sünonüümid | |
| |
Bakter võib põhjustada mitmetel loomaliikidel (sh inimesel) katku haigestumist.
Tüved
Aastatel 1942–1998 on inimestel, kirpudel ja väiksematel imetajatel tuvastatud kokku 76 katkubakteri tüve.
Y. pestis subsp. pestis 'el liigitatakse 3 biovars i: antiqua, mediaevalis ja orientalis.[2]
Kirjeldus
Katkubakter on gramnegatiivne bakter.
Arvatakse, et katkubakter on Yersinia pseudotuberculosis'e kloon, mille vanuseks on 1500 – 20 000 aastat.[3]
Nakatumisteed
Arvatakse, et bakter nakatab metsikuid närilisi (ligi 200 liiki) ja neile ligipääsenud liigiomasete kirpude (ligi 80 liiki; vektorid) hammustuse vahendusel, aga ka katkubaktereid piiskadega õhu kaudu sisse hingates või bakteritega nakatunud haiguskolletega kokku puutudes jõuab bakter inimkehasse. Bakter võib surnud näriliste urgudes säilitada nakatumisvõime aastaid.
Mullas ja vees võib bakter kuid patogeensena püsida.
Patogeensus
Pikemalt artiklis Katk
Inimese katkubakterinakkusel (Yersinia pestis'e nakkus) eristatakse kolme kliinilist vormi:
- buboonkatk (põletikulise protsessi paikmeteks mandlid, neelumandlid, põrn ja tüümus[4])
- esmane septiline katk
- esmane kopsukatk
Katkubakteri patogeensus seisneb rohkes paljunemises ja nakatunud imetajate immuunkaitse mehhanismide ületamises. Bakter pääseb organismi näiteks kirbuhammustuse koha kaudu ja sealt edasi lümfiteede kaudu regionaalsetesse lümfisõlmedesse, sealt omakorda edasi vereringesse ning teistesse elunditesse.
Baktereid küll fagotsüteerivad spetsiaalsed rakud, kuid neid ei hävitata (põletikulised ja üles paistetanud lümfisõlmed).
Nakatunud organism vastab bakterile varieeruva sümptomaatikaga, kas soontesisese verehüübimise, hulgielundhäire või täiskasvanu respiratoorse distressi sündroomiga.
Katkuseptitseemia tüsistused on katkukopsupõletik, katkumeningiit, plague endophthalmitis, maksa- ja põrnaabstsess ning generaliseerunud lümfadenopaatia.[5]
Ajaloolist
Bakteri avastasid 1894. aastal Šveitsi päritolu prantsuse arst Alexandre Yersin ja dr Shibasaburo Kitasato (1852–1931).[6]
Teise maailmasõja ajal olevat Jaapani armee üksus 731 katsetanud katkubakterit bioloogilise relvana, vabastades elanikerohkete alade kohal Hiinas ja Mandžuurias katkubakteriga nakatunud kirpe.[7]
Vaata ka
Viited
Kirjandus
- Katkubakter
- Jennifer E. Trosky, Amy D. B. Liverman ja Kim Orth, Yersinia outer proteins: Yops, Cellular Microbiology (2008) 10(3), 557–565 doi:10.1111/j.1462-5822.2007.01109.x
- Patogeensus
- ROBERT D. PERRY, JACQUELINE D. FETHERSTON, Yersinia pestis—Etiologic Agent of Plague, CLINICAL MICROBIOLOGY REVIEWS, jaanuar 1997, lk 35–66, 10. väljaanne, nr 1
- Yanjun Li, Yujun Cui, Yolande Hauck jt, Genotyping and Phylogenetic Analysis of Yersinia pestis by MLVA: Insights into the Worldwide Expansion of Central Asia Plague Foci, 22. juuni 2009, DOI: 10.1371/journal.pone.0006000