Carlos Ghosn
Carlos Ghosn (araabia keeles كارلوس غصن; sündinud 9. märtsil 1954 Porto Velhos Brasiilias) on ettevõtja. Ghosnil on lisaks Brasiilia kodakondsusele ka Prantsusmaa ja Liibanoni kodakondsus.[1] Alates 2020. aasta jaanuarist[2] on ta rahvusvaheliselt tagaotsitav kurjategija.[3]
| Carlos Ghosn | |
|---|---|
 Carlos Ghosn (2010) | |
| Sünniaeg | 9. märts 1954 Porto Velho, Rondônia osariik, Brasiilia |
| Alma mater |
|
| Lapsed | 4 (mh Caroline Ghosn) |
| Kodakondsus | Prantsusmaa Liibanon Brasiilia |
Ghosn on olnud Michelini Põhja-Ameerika haru tegevjuht, Renault' esimees ja tegevjuht, AvtoVAZi esimees, Nissani esimees ja tegevjuht ning Mitsubishi Motorsi esimees.[4][5][6] Ghosn oli ka Renault–Nissan–Mitsubishi alliansi esimees ja tegevdirektor (nimetatud autotootjate vaheline strateegiline partnerlus). Alliansil on alates 2010. aastast olnud ligikaudu 10% autotööstuse turuosast ja alates 2017. aastast on seda peetud maailma suurimaks autokontserniks.
Elulugu
Ta lõpetas 1974 École polytechnique ja 1978 Mines ParisTechi. Alates 1978. aastast töötas ta 18 aastat Euroopa suurima rehvitooja Michelin juures.
1996. aastal palkas Renault' tegevjuht Louis Schweitzer Ghosni oma asetäitjaks ja tegi talle ülesandeks päästa ettevõte pankrotist. Ghosn töötas välja plaani aastatel 1998–2000 kulude kärpimiseks, vähendades töötajate arvu, muutes tootmisprotsesse, standardiseerides sõidukite osi ja tuues turule uusi mudeleid. Ettevõte viis läbi ka suuri organisatsioonilisi muudatusi, võttes kasutusele Jaapani süsteemidest eeskuju saanud delegeeritud vastutusega timmitud tootmissüsteemi ("Just-In-Time"), reformides töömeetodeid ning koondades teadus- ja arendustegevuse oma tehnotsentrisse, et vähendada sõidukite arenduskulusid.[7] Ghosn sai hüüdnimeks Le Cost Killer (Le Hinnatapja).[8] 2000. aastate alguses sai ta autotööstuse ajaloo ühe agressiivseima kärpimiskampaania läbiviimise ja Nissani pankrotist päästmise eest hüüdnimeks Mr. Fix It.[9]
Pärast Nissani majanduslikku kannapööret tunnustas ajakiri Fortune 2002. aastal teda Aasia aasta ärimehe tiitliga.[10][11] Aastal 2003 nimetas Fortune ta väljaspool USA-d tegutseva 10 mõjukaima äriinimese hulka[12] ja Fortune'i Aasia väljaanne valis ta aasta inimeseks.[13] Financial Timesi ja PricewaterhouseCoopersi ühiselt avaldatud uuringud nimetasid ta 2003. aastal maailma neljandaks austatuimaks ärijuhiks[14] ning 2004. ja 2005. aastal samas arvestuses kolmandaks.[15][16] Ta sai nii Jaapanis kui ka ärimaailmas kiiresti kuulsuseks[17][18] ning tema elukäiku on kajastatud ka Jaapani koomiksites.[19]
Ghosn lahkus Nissani tegevjuhi kohalt 1. aprillil 2017, ettevõtte esimehe kohale ta jäi.[20] Ta arreteeriti Tokyo rahvusvahelises lennujaamas 19. novembril 2018, süüdistustega enda palganumbrite varjamises ja ettevõtte vara väärkasutamises.[21][22] 22. novembril 2018 tegi Nissani juhatus ühehäälse otsuse vallandada Ghosn Nissani esimehe kohalt, otsus jõustus kohe.[23][24] Mitsubishi Motorsi juhatus tegi sarnase otsuse 26. novembril 2018.[25][26] Renault ja Prantsusmaa valitsus jätkasid esialgu Ghosni toetamist, rõhudes süütuse presumptsioonile.[27] Lõpuks pidasid nad olukorda aga vastuvõetamatuks ja Ghosn saadeti 24. jaanuaril 2019 Renault’ esimehe ja tegevjuhi kohalt enneaegsele pensionile.[28] Märtsi alguses makstud kautsjoni vastu vabaduses olnud Ghosn arreteeriti 4. aprillil 2019 Tokyos uuesti, sellel korral seoses uute süüdistustega Nissani vara omastamises.[29] 8. aprillil 2019 toimunud Nissani aktsionäride hääletuse tulemusel eemaldati Ghosn ettevõtte juhatusest.[30] Ta vabastati kautsjoni vastu uuesti 25. aprillil.[31] Juunis avalikustas Renault, et Ghosn oli ettevõtte rahadega teinud 11 miljoni euro ulatuses küsitavaid kulutusi, selle tulemuseks olid ka Prantsusmaa võimude uurimine ja haarangud.[32][33][34] Ameerika Ühendriikide eraturvaspetsialisti abiga põgenes Ghosn Jaapanist 30. detsembril eralennukiga Liibanoni, rikkudes sellega oma kautsjonitingimusi.[35] 2. jaanuaril 2020 saatis Interpol Liibanoni võimudele punase teate Ghosni vahistamisks.[36]