Kurt Gödel

Sünnilt oli Gödel sudeedisakslane, tolleaegse Austria-Ungari impeeriumi kodanik, 12-aastaselt sai temast Tšehhoslovakkia kodanik. 18-aastaselt asus Gödel Viini Ülikooli füüsikat õppima, kus ta kolmandal õppeaastal matemaatika erialale üle läks. 1923. aastal võttis Gödel endale Austria kodakondsuse, 1938. aastal, pärast Austria ühinemist Saksamaaga, sai temast Saksamaa kodanik. Vältimaks mobiliseerimist Saksa sõjaväkke, põgenes Gödel 1940. aastal Nõukogude Liidu ja Jaapani kaudu Ameerika Ühendriikidesse. USA-s sai ta töökoha kuulsas Princetoni perspektiivsete uuringute instituudis. 1947. aastal naturaliseerus Ameerika Ühendriikides.

1930. aastatel ilmnesid Gödelil vaimsed kõrvalekalded, mis vahelduva intensiivsusega häirisid teda elu lõpuni. See ei seganud aga tema teaduslikku loovust.

Gödel oli loogik ja teadusfilosoof ning tema põhilised tööd puudutasid loogikavaldkonda ^[1].

Laiemat huvi tekitasid tema 1931. aastal avaldatud mittetäielikkuse teoreemid ^[2]. Ühes neist väidetakse, et igas formaalses süsteemis leidub alati vähemalt üks niisugune väide, mida ei saa antud süsteemi raames ei tõestada ega ümber lükata. See on oluliselt mõjutanud nii kaasaegse matemaatilise loogika arengut kui ka tekitanud hulga spekulatiivseid üldistusi (näiteks: kas lahkhelid algoritmide ajalise keerukuse vallas on tingitud sellest?).

Peale selle on ta töötanud diferentsiaalgeomeetria ja teoreetilise füüsika vallas. Muuhulgas kirjutas ta ka ühe üldrelatiivsusteooria alase töö, mida mõned füüsikud paraku "liiga matemaatiliseks" peavad^[3].

• 1951 – Albert Einsteini auhind
• 1961 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
• 1968 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

• Gödeli mittetäielikkuse teoreemid
• Gödeli ontoloogiline jumalatõestus

• Tarmo Uustalu, "Tarski, Gödel ja kes neist ei järeldu" – Akadeemia 2000, nr 3, lk 607–625
• Piret Kuusk, "Reaalne ja ebareaalne aeg" – Akadeemia 2006, nr 4, lk 771–780
• "Märkus seose kohta relatiivsusteooria ja idealistliku filosoofia vahel". Tõlkinud Piret Kuusk – Akadeemia 2006, nr 4, lk 763–770