Liit 90/Rohelised
Liit 90/Rohelised, mitteametlikult ka Rohelised, (saksa keeles: Bündnis 90/Die Grünen või Grüne) on rohelise ideoloogiaga erakond Saksamaal[1], mis sündis 1980 Lääne-Saksamaal asutatud Roheliste erakonna ja 1990 Ida-Saksamaal asutatud erakonna Liit 90 liitumisel 1993. aastal. Rohelised ise oli juba 1990. aastal pärast Saksamaa taasühinemist liitunud Ida-Saksamaa Rohelise Parteiga.
| Liit 90/Rohelised | |
|---|---|
| Bündnis 90/Die Grünen | |
.svg){kind=spacer} | |
| Kaasjuhid | Robert Habeck |
| Asutamine | 13. jaanuar 1980 (Rohelised)7. veebruar 1990 (Liit 90) 14. mai 1993 (Liit 90/Rohelised) |
| Peakorter | Berliin |
| Ideoloogia | roheline ideoloogia |
| Europarlamendi fraktsioon | Rohelised/Euroopa Vabaliit |
| Kohti Liidupäevas | 67/709 |
| Kohti Liidunõukogus | 12/69 |
| Liikmete arv | 101 561 |
| Koduleht | https://www.gruene.de/ |
Saksamaa rohelised on üks maailma vanimatest ja edukaimatest rohelistest erakondadest.
Alates jaanuarist 2018 on parteid koos juhtinud Annalena Baerbock ja Robert Habeck. Erakonnal on hetkel Liidupäevas 67 kohta, millega on nende fraktsioon praeguse parlamendi kuuest fraktsioonist kõige väiksem.
Ajalugu
13. jaanuar 1980 asutati Lääne-Saksamaal Roheliste partei.
1989. aastal loodi Ida-Saksamaal roheliste partei, mis ühines järgmisel aastal Lääne-Saksa rohelistega.
1993. aastal liitusid Liit 90 ja Rohelised ning erakond hakkas kandma nime Liit 90/Rohelised.
Rohelised võitsid oma esimesed kohad Saksamaa Liidupäevas juba 1983. aastal. 1987. aasta Lääne-Saksamaa valimistel said 8,3% häältest.
1990. aasta detsembris, pärast Saksamaa taasühinemist, langes partei allapoole 5% valimiskünnise ja jäi parlamendist välja.
Pärast Ida-Saksamaa Bündnis 90 ühinemist rohelistega 1994. aastal sai partei 7,3% häältest ja 49 kohta. 1998. aasta valimiste tulemus oli 6,7% häältest ja 47 kohta, kui rohelised moodustasid SPD-ga punarohelise valitsuse.
2002. aasta valimistel võitis erakond 8,6% häältest ning sai 55 kohta Liidupäevas.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel said rohelised Saksamaa 99 saadikukoha seast 13 kohta.
2013. aastal tabas erakonda laastav pedofiiliaskandaal. Leitud materjali kohaselt seisis partei vähemalt 1980. aastate keskpaigani mitte ainult seksuaalvähemuste, vaid ka pedofiilide õiguste eest.
Ideoloogia
Lääne-Saksamaa Rohelised mängisid olulist rolli rohelise ideoloogia arendamises Euroopas. Partei esimene programm pani paika neli põhimõtet: ökoloogiline arukus, sotsiaalne õiglus, rohujuuretasandi demokraatia ja mittevägivaldsus. Partei tegutsemise algusaastatel valitses erakonnas vastasseis vasakpoolsemate fundamentalistide ja mõõdukamate realistide leeride vahel ning erakond liigitus vasakäärmuslaste alla. See vastasseis kaotas oma tähtsuse, kui erakond võttis suuna poliitilise peavoolu poole 1990. aastatel.
21. sajandil on Liit 90/Rohelised keskendunud keskkonnakaitse ja sotsiaalselt progressiivsele poliitikale ning erakond paigutatakse üldjuhul vasaktsentristide sekka. Suurt rõhku pannakse kliimamuutuste pehmendamisele, süsinikheitmete vähendamisele, kestlikkuse toetamisele ja keskkonnasõbralikele praktikatele. Nad toetavad võrdsust, sotsiaalset õiglust ja humanitaarseid lahendusi sündmustele nagu Euroopa migratsioonikriis. Nende rahandusprogramm on paindlik ja selle eesmärk on tasakaalustada sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonna huve. Partei on tugevalt Euroopa Liidu liikmelisuse ja integratsiooni poolt ning toetab Euroopa Liidu föderaliseerimist ja propageerib laiemat rahvusvahelist koostööd, sealhulgas olemasolevate liitlassuhete tugevdamist.
Alates 2010. aastate teisest poolest on kirjeldatud rohelisi kui pragmaatilise ja mõõduka lähenemisega erakonda, mistõttu on neil lihtne teha koostööd parteidega kogu poliitilisel spektril. See on viinud mõned arvamusliidrid arvamusele, et nad on Kristlik-Demokraatlik Liidu ja Sotsiaaldemokraatliku Partei populaarsuse vähenedes hakanud täitma auku poliitilises vasaktsentrismis. Annalena Baerbocki ja Robert Habecki juhtimise ajal on partei saanud erilist tähelepanu oma seisukohtade ja poliitilise laadi pärast. On öeldud, et nad praktiseerivad „radikaalset realismi“ üritades viia kooskõlla oma põhimõtted ja poliitiline praktika. Samal ajal on erakond hakanud retooriliselt rõhutama optimismi ja parteideülest koostööd ning mõistnud hukka populismi ja lõhestamispoliitika.