Mona Lisa

Maalil on kujutatud rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Lisa del Giocondo (neiuna Gherardini 15. juuni 1479 – 15. juuli 1542). Uuringute põhjal kinnitati 2005. aastal lõplikult, et Lisa del Giocondo on tuvastatud "Mona Lisa" modellina.^[2] Itaalias ongi maal tuntud "La Gioconda" nime all. Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja portreedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (selle kaudu ka pildi vaatajale). Naeratuse põhjuse üle on palju juureldud ja Leonardo kaasaegsed asusid seda kohe jäljendama.

Mona Lisal on sarnasus paljude renessansiaegsete neitsi Maarja kujutistega, keda sellel ajal peeti naise ideaaliks.^[3] Naine istub tugitoolis, käed kokku pandud, mis on märk tema reserveeritusest ning tema pilk on suunatud vaatajale. Mona Lisa parem käsi toetub vasakule ning selle žestiga kujutab Leonardo teda voorusliku ja truu abielunaisena.^[4] Portreteeritav näib ebatavaliselt elavana, selle saavutab Leonardo oma loodud sfumato maalimistehnikaga, mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine. See avaldub eriti silmade ja suunurkade juures.^[5] Harvardi ülikooli professori Margaret Livingstone'i 2003. aastal tehtud uurimistöö selgitas, et Mona Lisa naeratus kaob, kui vaataja pilk on suunatud otse huultele, mida seletatakse inimsilma foveaalse eripäraga.^[6]

Maal on üks esimesi portreesid, kus istuja asub kujuteldava maastiku ees ning siinjuures on Leonardo üks esimestest kunstnikest, kes kasutab oma töös õhuperspektiivi.^[7] Leonardo asetab horisondi joone mitte kaelale, nagu ta oli varem teinud, vaid naise silmadega samale kõrgusele, sidudes nii figuuri maastikuga ja rõhutades maali salapärast olemust.

Mona Lisal pole selgelt nähtavaid kulme ega ripsmeid, kuigi kaasaegsed kirjeldavad kulme üksikasjalikult.^[8] 2007. aastal teatas prantsuse insener Pascal Cotte, et on teinud maalist ülisuure eraldusvõimega skaneeringuid. Nende käigus selgus, et Mona Lisa maaliti algselt ripsmete ja kulmudega, kuid need olid aja jooksul, ilmselt maali puhastamiste käigus järk-järgult kadunud. Cotte avastas ka, et maali on mitu korda ümber töödeldud, mis on muutnud Mona Lisa näo suurust ja tema pilgu suunda. Ta leidis ühtlasi, et ühes värvikihis on naist kujutatud kandmas juuksenõelu ja pärlitega kaunistatud peakatet, mis on hiljem üle maalitud.^[9]

Leonardo da Vinci teostest on "Mona Lisa" ainus portree ja üks vähestest maalidest (ka "Püha õhtusöömaaeg", "Püha Hieronymus", "Kuningate kummardamine"), mille autentsus pole vaidlusi tekitanud.^[10] Arvatavasti alustas Leonardo tööd Lisa del Giocondo portree kallal 1503. aasta oktoobris.^[2] On arvamusi, et see on maalitud aastatel 1503–1506, dokumentide järgi on pakutud ka aastat 1513.^[11] 1516. aastal kutsus kuningas François I Leonardo tööle Prantsusmaale ning arvatakse, et ta võttis "Mona Lisa" endaga kaasa ja jätkas seal tööd maaliga. Kunstiteadlased on jõudnud järeldusele, et maal on iseloomulik Leonardo stiilile tema elu viimastel aastatel ning et Leonardo jätkas portree viimistlemist kuni aastani 1517.^[12]

Kuningas François I ostis selle ära ja paigutas oma vannituppa. Seda hoiti hiljem Fontainebleau lossis, kuni Louis XIV viis selle Versailles' lossi, kuhu see jäi kuni Prantsuse revolutsioonini.^[13] 1797. aastal viidi maal Louvre'i alalisele väljapanekule. Pärast Prantsuse revolutsiooni toimumist kuulutati Louvre ja "Mona Lisa" nagu kõik teisedki Louvre'is olevad kunstiteosed riigi omandiks.^[14] Hiljem oli maal lühikest aega ka Tuileries' palees Napoleon I magamistoas. "Mona Lisa" ei olnud väljaspool kunstiringkondi kuigi laialt tuntud, alles 1860. aastatel hakkas osa prantsuse intelligentsist seda renessansi maalikunsti meistriteoseks pidama.^[15]

21. augustil 1911 varastas maali Louvre'i töötaja Vincenzo Peruggia. Peruggial oli väärarvamus, et "Mona Lisa" oli sajandeid Itaalias olnud, kuni Napoleon selle Prantsusmaale viis, mistõttu soovis ta selle Itaaliasse tagasi viia. 1913. aasta lõpul võttis Peruggia ühendust Leonardo sünnilinna Firenze antikvaari Alfredo Geriga ja pakkus talle "Mona Lisat" müüa. Geri kutsus Peruggia Firenzesse, veendus maali ehtsuses ja võttis ühendust politseiga. Peruggia vahistati samal päeval, 11. detsembril 1913, ja sama aasta 31. detsembril jõudis maal Louvre'isse tagasi. Teos ei olnud vahepealse kahe aasta jooksul kahjustada saanud.^[16]

1956. aastal visati maalile hapet, hiljem visati seda kiviga.^[17] Kummalgi juhul ei saanud maal palju kannatada.

Praegu eksponeeritakse "Mona Lisat" Louvre'is kuulikindla klaasi taga. See on päästnud maali mitmest rünnakust. Näiteks 12. augustil 2009 viskas üks vene naine seda kruusiga protestiks selle vastu, et talle ei antud Prantsusmaa kodakondsust. Maal ei saanud kannatada ja selle vaatamine oli keelatud üksnes lühikeseks ajaks, mis kulus kildude kokkukogumiseks.^[17]

1962–1963 oli "Mona Lisa" näitusel New Yorgis ja Washingtonis. Enne seda hinnati maal kindlustuse jaoks 100 miljonile USA dollarile, mis 2005. aastal oleks inflatsiooni arvestades olnud 645 miljonit dollarit. 1974. aastal oli maal näitusel Moskvas ja Tōkyōs. 2019. aastal võeti Louvre'is kasutusele uus kord maali vaatamiseks. Muuseumi külastajad peavad maali nägemiseks järjekorras ootama ning peale järjekorra läbimist on grupil aega maali vaatamiseks umbes 30 sekundit.

Avangardismis ja popkunstis on "Mona Lisa" muutunud ikooniks, mida on oma teostes kasutanud Marcel Duchamp, Salvador Dalí, Fernand Léger, Andy Warhol ja paljud teised kunstnikud.

• Mona Lisa kuulsa naeratuse saladus leidis lahenduse. Eesti Päevaleht, 03. august 2004.
• Itaalia patrioot varastas Louvre'i muuseumist „Mona Lisa“. Õhtuleht, 21. august 2020.