Punahunt
Punahunt (Cuon alpinus) on koerlaste sugukonda kuuluv imetaja, kes elab Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasias.
| Punahunt | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Loomad Animalia |
| Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
| Klass | Imetajad Mammalia |
| Selts | Kiskjalised Carnivora |
| Sugukond | Koerlased Canidae |
| Perekond | Cuon |
| Liik | Punahunt |
| Binaarne nimetus | |
| Cuon alpinus Pallas, 1811 | |
 Punahundi levila | |
Kirjeldus
Punahundi tüvepikkus on 88–113 cm, turjakõrgus keskmiselt 50 cm. Kehamass on 12–20 kg. Punahunt meenutab välimuselt koera või rebast, kuid erineb anatoomiliselt mõneti teistest koerlastest. Esijalgade varbapadjandid on erinevalt kodukoerast liitunud. Koerlaste seas ainsana on punahundil alalõuas üks purihammas vähem (kolme paari asemel kaks). Imeteid on kuus või seitse paari, teistel koerlastel on tavaliselt viis.[2][3]
Käitumine
Eluviis
Punahunt on võrreldes hallhundiga sotsiaalsem. Nad elavad 5–10-liikmelistes gruppides, millel on kindel hierarhia. On esinenud ka kuni 40-liikmelisi gruppe. Karjas on üks dominantne emane ja isane, kes saavad ainsana järglasi. Karja dominantset paari võib olla raske tuvastada, kuna nad näitavad harva oma dominantsust käitumisega välja.[4] Punahuntide gruppi võib nimetada klanniks, sest karja all peetakse tavaliselt silmas ühiselt jahti pidavaid loomi, kuid punahundid otsivad sageli süüa väiksemate klannisiseste gruppidena. Punahundid mängivad omavahel palju ja agressiivsust esineb karjasiseselt väga harva.[2][3] Ühe klanni kutsikas võib probleemideta liituda teise klanniga, kuna punahundid ei ole võrreldes hundiga eriti territoriaalsed.[4]
Punahundid murravad grupina näiteks aksishirvi, muntjakke, metssigu, barasingasid, gaure, jäneseid ja kariloomi. Nad söövad ka marju ja taimi, putukaid, närilisi ja sisalikke. Teadaolevalt ei ole punahunt kunagi rünnanud inimest.[5]
Paljunemine
Tavaliselt saab järglasi vaid klanni dominantne emane, kuid on täheldatud erandeid. Ühe klanni emased võivad kutsikaid kasvatada samas urus. Punahundi tiinus kestab 60–63 päeva ja pesakonnas on kaks kuni kuus kutsikat. Kutsikad kasvavad kiiresti ja võivad esimese 10 elupäeva jooksul oma kehakaalu kahekordistada. Kolmenädalaselt hakkavad kutsikad sööma teiste klanniliikmete oksendatud liha ja 6–7-nädala vanuselt võõrutatakse nad täielikult piimast.[2][3] Kutsikad püsivad uru juures 70–80 päeva ja neid jääb alati valvama vähemalt üks täiskasvanud loom. Kuuekuuselt hakkavad kutsikad koos täiskasvanutega jahti pidama ja kaheksakuuselt suudavad nad osaleda suurte loomade murdmises.[4]
Liigikaitse
Indias on punahunt kaitse all 1972. aastast. Venemaal on punahunt kaitse all 1974. aastast. Hiinas on punahunt II kaitsekategooria liik 1988. aastast. Kambodžas on punahundi küttimine keelatud, Vietnamis seda aga piiratakse.
Punahunte kütitakse peamiselt kariloomade kaitseks. Neid tapetakse sageli mürgitatud korjuste abil. Kuigi Venemaal on punahunt kaitsealune liik, ohustavad neid seal siiski huntidele jäetud mürgitatud toidupalad. Punahundi nahka ega liha ei peeta väärtuslikuks, mistõttu ei ohusta neid kaubanduslikel eesmärkidel küttimine.
Suurim oht punahuntide jaoks on saakloomade arvukuse vähenemine. Eriti nende levila lõunaosas on sõraliste arvukus üleküttimise tõttu kiiresti vähenenud. Kuna küttimine toimub ka kaitsealadel, on raske punahundi kaitseks midagi ette võtta.
Lisaks ohustavad punahunti elupaikade hävimine, haigused ning konkurents teiste kiskjatega ja hulkuvate koertega.[6]