Sõltumatute Riikide Ühendus

Liikmesriigid

Riik[4]	Liitumisleppe ratifitseerimine	Põhikirja ratifitseerimine	Muu
Armeenia	18. veebruar 1992	16. märts 1994	Asutajariik
Aserbaidžaan	24. september 1993	24. september 1993
Kasahstan	23. detsember 1991	20. aprill 1994	Asutajariik
Kõrgõzstan	6. märts 1992	12. aprill 1994	Asutajariik
Moldova	8. aprill 1994	15. aprill 1994
Tadžikistan	26. juuni 1993	4. august 1993
Usbekistan	4. jaanuar 1992	9. veebruar 1994	Asutajariik
Valgevene	10. detsember 1991	18. jaanuar 1994	Asutajariik
Venemaa	12. detsember 1991	20. juuli 1993	Asutajariik

Partnerriigid

Riik	Liitumisleppe ratifitseerimine	Põhikirja ratifitseerimine	Muu
Türkmenistan	26. detsember 1991	Pole alla kirjutanud	Asutajariik. Partner alates 2005. aastast.
Ukraina	10. detsember 1991	Pole alla kirjutanud	Asutajariik. Teinud loomise järel koostööd. Partner alates 1993. aastast. Alates 2014. aastast ei ole organisatsiooni töös osalenud, täielikult tõmbus tagasi 19. mail 2018 2014. aasta Krimmi kriisi ja Donbassi sõja tõttu.

Endised liikmesriigid

Riik	Liitumisleppe ratifitseerimine	Põhikirja ratifitseerimine	Lahkus	Lahkumine jõustus	Muu
Gruusia	3. detsember 1993	19. aprill 1994	18. august 2008	18. august 2009	Lahkus Vene-Gruusia sõja järel

1990. aastal algas endise Nõukogude Liidu territooriumil intensiivne iseseisvumisprotsess. Keskvõimu kokkuvarisemine 1991. aasta augustiputši järel muutis liiduvalitsuse taaselustamise senisel kujul võimatuks ning põhjustas liiduvabariikide iseseisvumise ahelreaktsiooni. Ukraina iseseisvusdeklaratsioon vormistas lõplikult Nõukogude Liidu lagunemise. Valgevene, Kasahstani, Moldova ja teiste liiduvabariikide elanikud, kes aasta varem olid hääletanud referendumil Liidulepingu poolt, avaldasid nüüd ühemõttelist toetust sellest eraldumiseks. Samas tõdeti, et oleks hädavajalik taastada ja formuleerida sidemed endiste liiduvabariikide vahel; säilitada majanduslik, poliitiline ja sõjaline koostöö uuel kujul. Nõukogude Liidu valitsuse algatatud läbirääkimised uue liidulepingu ettevalmistamise üle jooksid tupikusse.

8. detsembril 1991 toimus Minski lähedal Valgevene valitsuse residentsis Valgevene Vabariigi, Vene Föderatsiooni ja Ukraina riigipeade kohtumine eesmärgiga määratleda Moskva keskvõimu edasine saatus. Kohtumise tulemusena allkirjastati kokkulepe Sõltumatute Riikide Ühenduse loomise kohta. Seejärel toimus Almatõs kõigi endiste liiduvabariikide (v.a Balti riigid ja Gruusia) ühine nõupidamine, kus vormistati lõplikult nende riikide vahel SRÜ sünd. ^[5] Neli Kesk-Aasia vabariiki (Kõrgõzstan, Tadzhikistan, Usbekistan ja Turkmenistan) toetasid teatud Moskva-poolse tsentraalse koordineerimise säilimist, et tagada majandussubsiidiumide jätkumine. Kasahstan, Valgevene, Armeenia ja Ukraina soovisid jätkata teatud tasemel endiste liiduvabariikide vahelist majanduslikku ja poliitilist koostööd.^[6]

Gruusia liitus SRÜ-ga 1993. aasta detsembris pärast seda, kui Eduard Ševardnadze oli Gruusia presidendiks saanud. 1993. aastal kinnitas SRÜ Riigipeade Nõukogu Minskis SRÜ põhikirja. Viimases on määratletud SRÜ liikmeksolemise tingimused, formuleeritud kollektiivse julgeoleku ja sõjalis-poliitilise koostöö (sh. konfliktide rahumeelse lahendamise) printsiibid, rõhutatud koostöö jätkamist ja süvendamist majandus-, sotsiaal- ja õigussfäärides ning sidemete loomist liikmesriikide parlamentide vahel.

1993. aasta 24. septembril allkirjastasid üheksa SRÜ liikmesriigi presidenti kokkuleppe Majandusliidu (Ekonomitsheskij sojuz) loomise kohta. Gruusia ja Türkmenistan liitusid lepinguga 1993. aasta detsembris, Ukraina ühines assotsieerunud liikme staatuses. 15. aprillil 1994 kinnitati ühtse – kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vabal liikumisel põhineva – majandusruumi loomise vajalikkust. Oluliseks peeti ka koordineeritud krediidi-, maksu-, tolli- ja välismajanduspoliitika väljatöötamist, majandustegevuse reguleerimise meetodite ühtlustamist ning otseste tööstusalaste kontaktide soodustamise vajalikkust.^[5]

1999. aastal anti Tadžikistanile liidus täielikud õigused (varem olid täielikud õigused vaid Valgevenel, Kasahstanil, Kõrgõstanil ja Venemaal). 2000. aasta oktoobris kirjutati alla leping Euraasia Majandusühenduse loomiseks, kuhu kuulusid Valgevene, Kasahstan, Kõrgõstan, Venemaa ja Tadžikistan. 2020. aasta seisuga on Armeenia, Moldova ja Ukraina seal vaatleja staatusega. 2003. aasta oktoobris kirjutasid Valgevene, Kasahstan, Venemaa ja Ukraina alla ühendatud majandusruumi lepingule.^[2]

Aastatel 2003–2005 tehti ühenduse riikide seas muudatusi valitsuses, Viktor Juštšenko valiti Ukraina presidendiks ning Eduard Ševardnadze ja Askar Akajev kukutati vastavalt Gruusias ja Kõrgõzstanis. 2006 võttis Gruusia suuna NATO-ga liikumisele^[7],^[8] kuid lahkumine SRÜ-st sai võimalikuks alles aastal 2009, s.o aasta pärast Gruusia sõja lõppu. 26. augustist 2005 on Türkmenistan SRÜ-ga assotsieerunud riik, mitte enam liikmesriik.^[viide?]

2009. aasta mais liitusid Valgevene, Ukraina, Moldova, Aserbaidžaan, Armeenia ja Gruusia idapartnerluse leppega – projektiga, mille oli algatanud Euroopa Liit.^[9] 2014 teatas Ukraina seoses Vene-Ukraina konfliktiga, et lahkub SRÜ-st.^[10]

• Kõik SRÜ-sse kuuluvad riigid on iseseisvad ja rahvusvahelise õiguse võrdväärsed subjektid. 
• SRÜ ei ole riik ning tal puuduvad riigilikud volitused. 
• SRÜ eesmärgiks on heanaaberlike suhete arendamine, vastastikku kasuliku koostöö tihendamine ning usalduse ja üksteisemõistmise suurendamine organisatsiooni liikmete vahel. ^[5]

Oma loomisest saadik on SRÜ-l olnud kaks peamist eesmärki. Esimene neist on olnud edendada n-ö "tsiviliseeritud lahkuminekut" endiste Nõukogude Liidu riikide vahel. Paljud kartsid, et Nõukogude Liidu lagunemine tähendab poliitilist ja majanduslikku kaost, kui mitte otsest konflikti piiride vahel. Varajased kokkulepped SRÜ riikide vahel aitasid seda olukorda veidi rahustada, kuid kõiki sõjalisi konflikte see ära hoida ei suutnud (nt Aserbaidžaani-Armeenia sõda ja sisekonfliktid Tadžikistanis, Moldovas ja Gruusias).

Teine eesmärk on olnud edendada integratsiooni vastiseseisvunud riikide vahel. See pole SRÜ-l õnnestunud. Peamine põhjus on see, et kuigi osapooltel olid ühised huvid vana korra lammutamiseks, polnud neil kompromissi selle kohta, mis peaks Nõukogude Liitu asendama. Peale selle tekitas kohalike poliitiliste ja majandussüsteemide arendamine vastuolu reintegratsioonile. SRÜ liikmetel on õigus jätta allkirjastamata lepingud, mida nad ei soovi, tekitades segase võrgustiku lepingute ja kohustuste vahel SRÜ riikides.

Peamiselt on SRÜ eesmärgid seotud koordinatsiooniga riikide välis- ja kaitsepoliitika vahel. Proovitakse arendada ühist majandusruumi, toetada inimõigusi, ühendada piirkondi etniliselt, hallata endise Nõukogude Liidu sõjalisi struktuure, luua jagatud transpordi- ja sidevõrk, tugevdada keskkonnajulgeolekut, reguleerida migratsioonipoliitikat ning ühiselt võidelda organiseeritud kuritegevuse vastu.^[11]

Venemaale oli ja on liit tähtis eelkõige järgmistel põhjustel:^[6]

• liiduvabariikides paiknevad Venemaale olulised energia- ja tooraineressursid; 
• endisi liiduvabariike läbivad transpordiliinid; 
• territoorium kui väljapääs meredele ja ookeanidele;
• sõjalis-strateegiline puhver; 
• olemasoleva tööstuse paiknemine üle kogu endise NSV Liidu territooriumi;
• väljaspool Venemaa Föderatsiooni territooriumi elava ligikaudu 25 miljoni etnilise venelase saatus.

Koostööd SRÜ raames teostatakse SRÜ koordineerivate institutsioonide kaudu. Suuremad neist on

• Riigipeade Nõukogu
• Valitsusjuhtide Nõukogu
• Täitevsekretariaat
• Parlamentidevaheline Assamblee
• Riikidevaheline Majandusliidu Majanduskomitee^[5]

• Tunnustamata Riikide Ühendus
• Idapartnerlus
• SRÜ Terrorismivastane keskus

• SRÜ Täitevkomitee (vene ja inglise keeles)
• Belovežje kokkuleppe tekst SRÜ moodustamisest (vene keeles)