Toost

Toost on tervitus, pühendus või austusavaldus[1] inimesele, sündmusele joogile või muule, mida öeldakse peamiselt seltskonnas alkoholi tarvitades ja joogiklaase kokku lüües.[2] Eestis on levinumateks toostideks "Terviseks!" ja ladina algupäraga "Proosit!".[2]

"Hip, hip, hurraa!" Kunstnike pidu Skagenis (Peder Severin Krøyer, 1887–1888)
Grupp kunstnikke ütleb toosti (Michele Mang, enne 1870)
"Perekondlik pidu" (Niko Pirosmani, 1907)
Proosit! Oktoberfestil
Clintoni aastavahetuse tervituskõne 1999. aastal

Kaukaasia

Määratakse ürituse toostide ütleja, tamada. Algselt oli terve õhtu toostide ütlemine tema ülesanne, hiljem on komme muutunud, esimesed toostid ütleb küll tamada – esmalt toost jumalale, siis maailmarahule, isamaa, naiste, esivanemate, sõprade jne terviseks ning kasutatakse pigem mõistujutte kui lihtsalt hõikeid – ja siis liigub toostide lausumiskord ringis mööda lauda.[2]

Tamada peab olema lugupeetud isik ja omamoodi poeet, kuna mõnedes Kaukaasia rahvuskommetes on tema kohus tutvustada kõiki kohalviibijaid, mida kirjanduslikumas ning ülistavamas vormis, seda parem. Tamada ei tohi end ka täis juua ja toostid ei tohi muutuda labaseks. Tamada märguande peale peab mõni seltskonna liige toosti täpsustama, jätkama või selle luulelise vahendiga teisele tasandile viima. Toost juuakse tavaliselt põhjani ning klaas virutatakse tagurpidi lauale – näitamaks, et võeti hingega. Lahkumis- ehk viimane toost on Gruusias goveltsatsminda – toost kõige püha auks kogu maailmas.[2]

Suurbritannia

Suurbritannias oli toostide ütlemine sagedane rituaal 18. sajandil, sagedane nähtus, selle abil kinnitati rühmaidentiteeti ja poliitilisi sidemeid. Osaleda lubati vaid meestel. Olemas oli ka toostide ütleja amet, kelle jaoks mõnel pool loodi spetsiaalsed klaasid, millel oli tavalisest klaasist mitu korda paksem põhi, nii et kui toostimeister koos teistega klaasi tühjaks jõi, siis tarvitas ta poole vähem alkoholi kui ülejäänud seltskonnaliikmed.[3]

USA

Toosti kõrgaeg USA-s jäi aastatesse 1880–1920, mil paljud tuntud kirjanikud kirjutasid tooste, avaldati toostide raamatuid ja voldikuid ning ajalehtedes avaldati selleteemalisi rubriike. Väljaandes The National Magazine oli oma toostide toimetaja, kelle ülesanne oli igakuiselt toostide võistluse parimad valida.[4]

Ukraina

Esimese toosti ütleb tavaliselt võõrustaja, kes tänab oma külalisi. On reegel, et esimese ja teise toosti vahe ei tohi jääda liialt pikaks. Kui teise toosti teema on inimese enda valida, siis kolmas toost kõlab naiste auks. Toostid on osaks rõõmsatest sündmustest, aga ka näiteks matustest, kus peiedel kõlavad head soovid ja meenutused, kuid erinevalt muudest sündmustest peiedel pärast toosti klaase kokku ei lööda.[5]

Rootsi

Rootsis käib iga kange joogi juurde mõni lühike populaarne joomislaul, selleks tõuseb terve laudkond püsti ja klaase käes hoides lauldakse näiteks „Helan går, sjung hopp faderallan lallan lej, helan går, sjung hopp faderallan lej”. Mitte keegi ei tohi juua enne, kui laul on lõppenud.[5]

Aasia

Nii Jaapanis, Koreas kui ka Hiinas on sarnase kõlaga toostid, Jaapanis öeldakse kanpai, Hiinas, gan bei ja Koreas gonbae. Koreas raputatakse pärast klaasi tühjendamist viimased paar piiska maha ja antakse külalisele ning võõrustaja täidab klaasi. Klaasi ei täideta kunagi enne selle täielikku tühjendamist. Samas Jaapanis täidetakse aga klaasi pidevalt, nii et see ei saa kunagi tühjaks.[4]

Näiteid Eesti toostidest

„Selle pitsi võtame armsa sõbra Jaagupi terviseks!“

„Noh! Laseme…“

„Lasõmi (üte pitsi) kah!“

„Andku jumal, et mitte viimane. Aga kui viimane, siis hoidku jumal, et mitte päris viimane! Proosit!“[2]

Levinumad toostid võõrkeeltes

Viited

Kirjandus