Sloveeni keel

Lingvistilised, arheoloogilised ja historiograafilised allikad näitavad, et 6. sajandi lõpul toimus Sloveenia aladel kaks suuremat slaavlaste asustamislainet, millega ujutati üle laguneva Rooma impeeriumi sealsete alade viimased latiniseeritud keldid ja ülejäänud põlisrahvas. Esmalt saabusid kirdest lääneslaavlased, kellele järgnesid peagi lõunaslaavlased kagust. Ungarlaste ümberasumise tagajärjel 9. sajandil olid lääneslaavlased sealt sunnitud taganema. Kuid hoolimata edasisest rahva segunemisest, on kunagised lääne- ja lõunaslaavi mõjud kirde- ja kagudialektide erinevustes tänaseni tunda.^[3]

Alates 8. sajandist läbis Karantaania slaavlaste keel ehk alpislaavi keel (alpska slovanščina) rea järkjärgulisi muutusi ja uuendusi, mis olid iseloomulikud lõunaslaavi keeltele. Jämedalt võttes tekitasid need arengud 13. sajandiks sloveeni keele.

Sloveeni kirjakeele ajastu algab koos Primož Trubariga (1508–1586), sloveenimaade protestantliku kiriku asutaja ja Uue Testamendi tõlkijaga sloveeni keelde, kelle Abecearium ja Cathechismus avaldati veel 1550. aastal. Protestantlik jutlustaja ja õpetaja Adam Bohorič (1520–1598) kirjutas esimese sloveeni keele grammatika Articae horulae succisivae, mis sisaldas ka esimese sloveeni tähestiku reeglid. Bohoriči tähestik (bohoričica) oli kasutusel 1840. aastateni, mil selle vahetas välja gaji tähestik (gajica). Prantsuse revolutsiooni, Napoleoni sõdade ning Maria Theresia ja Joseph II reformide mõjul hakkas sloveeni keel avalikus elus laiemalt levima, seda nii koolides kui ka ametiasutustes. Samuti kasvas elanikkonna kirjaoskus.

Uus seisukoht sai üles kirjutatud sloveeni keeleteadlase Jernej Kopitari (1780–1844) koostatud grammatikaga Grammatik der Slavischen Sprache in Krain, Karnten und Steyemark 1808. aastal. Kirjakeele staatus tõusis märgatavalt tänu France Prešereni (1800–1849) kõrgetasemelisele luulele (Poezije, 1847). 19. sajandi teisest poolest alates hakati sloveeni keelt veelgi ulatuslikumalt kasutama. Kõige olulisemaks keelega seotud otsuseks olid frantsisklasest keeleteadlase, paater Stanislav Škrabeci (1844–1918) kirjapandud sloveeni keele hääldusnormid, mis aitasid edaspidi keelt arendada ja kergitasid ühtlasi sloveeni keele üldist staatust avalikkuse silmis. Sloveeni-saksa sõnastiku (Maks Pleteršnik, 1894–1895), sloveeni keele ortograafia (Slovenski pravopis; Fran Levec, 1899) ja sloveeni keele keskkooligrammatika (Anton Breznik, 1916) ilmumine muutsid sloveeni kirjakeele kõikide sloveenide ühiseks keeleks.

Ent ka pärast Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemist, Jugoslaavia koosseisus olles, puudus sloveeni keelel võrdne asend. Alles pärast teist maailmasõda saavutas sloveeni keel ametliku keele staatuse Jugoslaavia Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis. Kuid endised poliitilised, kultuurilised ja lingvistilised erinevused tõusid taas päevakorda ja serbia-horvaadi keel oli privilegeeritud asendis. 1988. aastal oli rühm sloveenikeelseid kodanikke proovinud Ljubljanas sloveeni keeles kohut käia, kuid kohtus käis asjaajamine ainult serbohorvaadi keeles. Sellisest olukorrast sai lõpuks põhiline argument, et 1990. aastal korraldada rahvahääletus, kus suure häälteenamusega võeti vastu otsus kuulutada Sloveenia poliitiliselt iseseisvaks vabariigiks. 25. juunil 1991 kuulutas Sloveenia välja iseseisvuse ja sloveeni keelest sai riigikeel. 1. mail 2004 sai Sloveeniast Euroopa liidu liige ja sellega seoses omandas sloveeni keel ka Euroopa liidu ametliku keele staatuse.^[3]

Fonoloogia

Sloveeni keel eristab 29 foneemi (8 vokaali ja 21 konsonanti), mida ortograafiliselt edastatakse sloveeni tähestiku 25 tähe abil (5 vokaali ja 20 konsonanti, sealhulgas katusega tähed: č, š ja ž).^[3]

Vokaalid

Sloveeni keeles võivad vokaalid olla lühikesed või pikad. Esimene neist on alati rõhuline, samas kui teine võib olla nii rõhuline kui rõhuta. ^[5]

^[2]

Konsonandid

Sloveeni standard keele konsonandi süsteem koosneb 6 resonandist (m, n, l, r, v, j), 6 hõõrdhäälikust (f, s, z, š, ž ja hääldamata häälik), 6 sulghäälikust (helitud k, p, t ja helilised g, b, d) ja 3 afrikaadist (c, č – tš, dz ja dž). Resonantidel ja sulghäälikutel esinevad omakorda mõningad allofooni juhused.^[5]

A, B, C, Č, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, Š, T, U, V, Z, Ž

Èn käändub nagu tavaline omadussõna kolme soo puhul: èn, êna, êno. On olemas ka pikem maskuliinne ainsuse nimetav vorm êden, mida kasutatakse juhul, kui arvsõna ei muuda otseselt nimisõna

Dvá, tríje ja štírje käänduvad vastavalt soole ebareeglipäraselt:

Arve loendades ja ette lugedes kasutatakse tavaliselt feminiinset vormi. Arvsõnu viiest edasi ei käänata soo järgi. Samuti käituvad nad nimisõnu muutes pisut erinevalt eelnevatest arvudest. Nominatiivi ja akusatiivi puhul on järgnev nimisõna mitmuse omastavas käändes, samas kui arvsõna on endiselt nimetavas/osastavas käändes. Teiste käänete puhul on arvsõna ja nimisõna samas käändes.

Kõik arvud vahemikus 5–99 käänduvad ühtmoodi. Aga arvude 5–10 puhul nende tüvi muutub, kui neile lisanduvad käändelõpud. Võrdle: pét/ pêt- ; šést/ šêst-; sédem/ sêdm- ; ósem/ ôsm-; devét/ devêt-; desét/ desêt-. Näide number viie varal:

• Arvud 11–19 on moodustatud põhinumbritest, millele lisandub lõpp -nájst: enájst, dvanájst, trinájst, štirinájst, petnájst, šestnájst, sedemnájst, osemnájst, devetnájst.

• Kümnelised 20–90 on moodustatud põhinumbritest, millele on liidetud lõpp -deset. (v.a 20, mis on ebareeglipärane): dvájset, trídeset, štírideset, pétdeset, šéstdeset, sédemdeset, ósemdeset, devétdeset.

Erinevalt eesti, inglise või serbo-horvaadi keelest muutub ühikuid kombineerides sloveeni keeles nende järjekord, sarnaselt saksa keelega. Kõigepealt tulevad feminiinses käändes ühelised ja seejärel kümneline, mis on ühendatud sidesõnaga „ja“ – „in“ (kaksteist – dváindvájset). Mõlemad osad säilitavad oma algse rõhu.

• 100 on sloveeni keeles stó, kõik ülejäänud sajalised moodustatakse feminiinses käändes põhiharvudest, millele lisatakse -sto: dvésto, trísto, štíristo, pétsto, šéststo jne.

Sarnaselt inglise keelega on sloveeni keeles kasutusel ka alternatiivsed vormid tuhandeliste ja sajaliste kombinatsioonidest (1100 „üksteist sada“/ eleven hundred (ingl k.) – enájststo; 1200 – dvanájststo jne.)

Sajaliste, kümneliste ja üheliste ühendamine käib sarnaselt eesti keelega, kõige ette käib feminiinses käändes sajaline ja eraldi sõnadena järgnevad kõik väiksemad ühikud: stó êna (101), stó dvé (102), ... stó desét (110), stó enájst (111) ... stó dvájset (120), stó ênaindvájset (121), ... devetsto devetindevetdeset (999)

• 1000 on sloveeni keeles tísoč, mis käitub sarnaselt maskuliinse nimisõnaga, millel on olemas ka duaalne ja mitmuslik vorm. Tuhandeliste ja teiste arvude kombineerimine käib sarnaselt sajalistega: tísoč êna (1001), ... tísoč stó (1100), ... pét tísoč pétsto pétinpétdeset (5555), ... devétsto devétindevétdeset tísoč devétsto devétindevétdeset (999,999).

^[6]

Sloveeni keele eripärasteks omadusteks on duaal ehk kaksusele osutav grammatiline kategooria, kahe pearõhu olemasolu ja muutesüsteemi rohkus (sarnaselt teiste slaavi keeltega eristatakse kuut käänet – nominatiiv, genitiiv, daativ, akusatiiv, lokatiiv ja instrumentaal, mis sõltuvad omakorda sõna soost – feminiin, maskuliin, neutrum; arvust – ainsus, duaal, mitmus; ja elususest – elus, eluta). Nimisõnad sloveeni keeles muutuvad vastavalt käänetele ja arvule. Omadussõnade ja enamus asesõnade puhul on oluline järgida ka soo muutusi. ^[7][8] Kuigi sloveeni keele puhul on tegemist SVO keelega (alus-öeldis-sihtis sõnajärg lauses), on sõnade järjekord lausetes siiski vaba, olenedes tihti tunderõhust või stiilist.^[2]

Nimisõna käänamine

^[7]

Sloveeni keeles lõpevad meessoost nimisõnad üldjuhul konsonandiga. Need jagatakse kõvadeks ja pehmeteks o-tüvega nimisõnadeks. Ka vokaaliga lõppevad maskuliinsed nimisõnad käänduvad sama loogika alusel, kuid lisa vokaal tuleb juurde vaid nominatiivi ja akusatiivi ainsuse puhul. Meessoost sõnad, mis lõppevad a-ga, järgivad naissoost käändelõppude loogikat.Lisaks esineb ebareeglipäraselt käänduvaid nimisõnu.

Naissoost nimisõnade lõpp on üldjuhul -a, ehk tegu on a-tüveliste nimisõnadega. Mõningad naissoost nimisõnad lõppevad ka konsonandiga, sel juhul on tegu i-tüveliste sõnadega. Esineb ka ebareeglipäraselt käänduvaid feminiinseid nimisõnu.

Neutrumi tähistajaks sõnalõpus on üldjuhul -o või -e. Sarnaselt meessoost sõnadega eristatakse ka siin kõvade tüvedega ja pehmete tüvede sõnu, mis käänduvad neutrum o-tüvelise käänamisreeglite järgi. Väike osa neutrum nimisõnu järgib ka neutrum n-tüveliste, neutrum s-tüveliste ja neutrum t-tüveliste käänamisreegleid. Need käänduvad sarnaselt kõvade o-tüveliste sõnadega, kuid sisaldavad kõigis vormides, v.a nominatiivi ja akusatiivi ainsuses lisainfiksit (-en, -es, -et).

„Zelo smo uživali na obisku v Sloveniji.“ – Nautisime väga reisi Sloveeniasse. ^[9]

Tere! – Živjo! / Zdravo!

Kuidas sul läheb? – Kako si? / Kako ste?

Tänan küsimast, hästi. – Hvala, dobro.

Mis su nimi on? – Kako ti je ime? (mitteametlik) / Kako Vam je ime? (viisakusvorm)

Minu nimi on___. / Ma olen___. – Ime mi je ___. /Jaz sem ___.

Meeldiv tutvuda. – Lepo, da sva se spoznala.

Palun – Prosim

Tänan! – Hvala!

Tänan väga! – Hvala lepa!

Võta heaks / Pole tänu väärt – Prosim / Ni za kaj

Jah – ja / Da

Ei – Ne

Tänan, ei – Ne, hvala

Vabandage! (möödumiseks) – Samo malo, prosim.

Vabandage (pöördumine) – Oprostite

Mul on kahju. – Oprostite.

Tere päevast! – Dober dan!

Tere hommikust! – Dobro jutro!

Tere õhtust! – Dober večer!

Head ööd! – Lahko noč!

Nägemist! – Nasvidenje!

Kohtumiseni! – Živijo!

Kas te räägite inglise keelt? – Govorite angleško?

Ma ei saa aru. – Ne razumem.

Saan aru. – Razumem.

Kus on tualett? – Kje je stranišče?

• Sloveeni kirjandus

• Sloveeni nimede kirjutus ja hääldus EKI teatmikus