Uus-Madalmaad
Uus-Madalmaad (hollandi keeles Nieuw-Nederland), harvem Uus-Belgia (ladina keeles Nova Belgica või Novum Belgium), oli Seitsme Madalmaa Ühendatud Vabariigi koloniaalne provints Põhja-Ameerika idarannikul Hudsoni jõel (Põhjajõgi) ja Delaware'i jõe (Lõunajõgi) alamjooksul aastatel 1614–1667 ja 1673–1674 ning viimaks territoriaalse taotlusena Nova Scotia poolsaarel aastatel 1674–1678.
Uus-Madalmaad 1614–1667 1673–1674 1674–1678 | |||||
  Uus-Madalmaade lipp Uus-Madalmaade vapp | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | Koloonia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Uus-Amsterdam | ||||
| Rahaühik | rijksdaalder leeuwendaalder | ||||
| |||||
Etümoloogia
Uus-Madalmaad
Uus-Belgia
Kuna kompaniis töötasid mitmed Saksa-Rooma riigist lahkunud belglased, enamasti flaami hugenotid, ning iseseisvunud Madalmaade kui ka Austria Madalmaade nimetused ei olnud veel kinnistunud, siis nimetati paljudel tollastel kaartidel kolooniat Uus-Belgiaks. Uus-Amsterdami kuberner oli näiteks valloon Pierre Minuit, kelle kalvinistlik perekond kolis Vallooniast enne tema sündi Kleve hertsogkonda, et vältida hispaania katoliiklust.
Uus-Holland
Pikemalt artiklis Uus-Holland
Keskused
Halduskeskus
_print_c1626.jpg)
- Pikemalt artiklis Uus-Amsterdam
Halduskeskuseks oli Mannahatta nimelise jõesaare lõunatipus asunud kindlustus ja selle ümber kujunenud üsnagi liberaalne faktooria Uus-Amsterdam (hollandi Nieuw-Amsterdam), mis oli loodud kaitsma mööda jõge ulatunud Hollandi Lääne-India Kompanii karusnaha kaubateed ja Madalmaade huve.
Asundused
- Nieuw-Haarlem
- Noortwijck
- Beverwijck
- Wiltwijck
- Vlissingen
- Middelburgh
- Heemstede
- Rustdorp
- Gravesende
- Breuckelen
- Nieuw-Amersfoort
- Midwout
- Nieuw-Utrecht
- Boswijck
- Swaanendael
- Nieuw-Amstel
- Altena
Kindlustused
- Fort Amsterdam
- Fort Nassau (põhjajõel)
- Fort Nassau (lõunajõel)
- Fort Oranje
- Fort Goede Hoop
- Fort Casimir
- Fort Altena
- Fort Wilhelmus
- Fort Beversreede
- Fort Nya Korsholm
Koloonia ajalugu
Asuala elanikud olid kohalikud põhjairokeesi ja idaalgonkini keeli kõnelevad põlisameeriklased, eurooplastest kolonisaatorid-kauplejad ning Aafrikast orjastatud sunnitöölised. Esimesed koloniseerijad olid peamiselt hugenotid, ligikaudu 30 prantsuskeelt kõnelevat perekonda ja lisaks põlatud ja hüljatud, kokku umbes 110 meest, naist ja last.
1664. aastal alistasid kirdest peale tulnud inglased hollandlasi, võtsid administreerimise üle ning vahetasid halduskeskuse nime ümber New Yorgiks. Hollandlased loovutasid enda asumaa lõplikult Uus-Inglismaale ja lõpetasid sõja 1674. aastal, jättes vahetuseks Suriname'i istandusvalduse nagu sätestas 1667. aasta Breda rahuleping.
Seos uusaegse Tallinnaga
Uus-Amsterdami asustusse jõudis 1657. aastal sadulavalmistaja Martin Hoffman, kes oli teadaolevalt teine Eestimaa päritolu inimene Ameerikas. Enne teda oli 1654. aastal edelas Uus-Rootsis jala maha pannud Johan Schalbrick. Mõlemad mehed olid teadaolevalt pärit rootsiaegsest linnast Reval ehk tänapäevasest Tallinnast.[1]
Koloonia kubernerid
- Cornelius Mey (1620–1625)
- Willem Verhulst (1625–26)
- Pierre Minuit (1626–33)
- Wouter van Twiller (1633–38)
- Willem Kieft (1638–47)
- Petrus Stuyvesant (1647–64)
- Anthony Colve (1673–74)
- Cornelis van Steenwijck (1676) (Akaadias)