Rahvastiku kasv on olnud läbi ajaloo eksponentsiaalne.
Ajalooliste demograafide hinnangul oli meie ajaarvamise alguses rahvaarv umbes 200 miljonit. Kaua aega see suurenes väga aeglaselt 0,04% aastas. 17.–18. sajandil hakkas rahvaarv järsult kasvama. Inimkonnal kulus 200 000 aasta, et jõuda 1 miljardini 1804 aastal. 7 miljardini jõudis inimkond 2011. aastal ja selleks kulus 200 aastat.[2]
Vanadel aegadel inimeste arvu kasvu piirasid haigused, sõjad, näljahädad ja loodusõnnetused. Maakera rahvaarvu kasvu soodustasid aga üleminek tööstusühiskonnale ja elutingimuste paranemine, mille tõttu eluiga pikenes 35 aastalt 70 aastani.[2]
19. sajandi alguseni oli Maal alla ühe miljardi inimese. Pärast Teist maailmasõda on rahvastik kasvanud miljardi võrra iga 12–15 aasta jooksul. Populatsioon on 1970. aastaga võrreldes kahekordistunud. [3]
1798. aastal Thomas Robert Malthus (1766–1834) avaldas uurimuse «Essee rahvastiku alustest», milles esitas rahvastiku teooria. Selle kohaselt kasvab rahvaarv geomeetrilises, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis. Lõpuks see viib rahvaarvu vähenemiseni, sest rahvastikukasv ületab põllumajandusliku tootmise kasvu ning kutsub esile nälga ja sõdu.[4]
Alates 18. sajandist rahvaarv järsult suurenenud ja seda nähtust hakati nimetama demograafiliseks plahvatuseks. Seda soodustasid tööstuslik pööre ja linnastumine. Inimeste töö- ja elutingimused muutusid paremaks. Arenes arstiteadus ja arstiabi muutus kättesaadavamaks. Suremus vähenes, keskmine eluiga pikenes ja sündimus on pika aja jooksul jäänud kõrgemal tasemel.[4]
Keskmine aastane rahvastiku kasvu määr sõltub sündide ja surmade vahest ehk loomulikust iibest ja rändesaldost ehk riiki sisenevate ja sealt lahkuvate sisserändajate tasakaalust. Määr võib olla positiivne või negatiivne.[5]
Arenenud riikides on toimunud üleminek, mille käigus sündimus on langenud alla rahvastiku taastootmiseks vajaliku hulga. Reljeefseks näiteks on Lõuna-Korea, mis on kõige väiksema sündimusega riik maailmas, kus iga naise kohta sünnib nüüdisajal 1,2 last. [7]
Sündimus kasvab mõnda aega sõltumata sellest, et laste arv naise kohta väheneb, sest viljakasse ikka jõudvate inimeste arv kasvab. Seda nimetatakse momentumiks. Hiljem sündimus langeb isegi siis kui laste arv naise kohta suureneb. Seda nimetatakse negatiivseks momentumiks. Praegu on Maal tervikuna momentum, samas arenenud riikides on juba negatiivne momentum. [8]
Tulevikuvaade on see, et kogu rahvastik jõuab negatiivsesse momentumisse.
Demograafiline plahvatus on ajutine ja demograafiline üleminek paljude riikide jaoks on lõppenud.[4]
ÜRO andmete järgi rahvaarv kasvab ka edaspidi, aga aeglasemas tempos ja saavutab 2030. aastal 8,5 miljardit, 2050. aastaks 9,5 miljardit.[9]
Oodatakse, et rahvastiku kasv sisuliselt peatub selle sajandi lõpuks. Aastaks 2100 ennustatakse, et rahvaarv jõuab umbes 11 miljardini, rahvastiku kasv langeb 0,1 protsendini ning rahvaarv hakkab järsult vähenema. [10]
Aafrika on ainus manner, kus on oodata suurt rahvaarvu kasvu kogu sajandi vältel. Eeldatakse, et rahvaarv kasvab 1,3 miljardilt 4,3 miljardini. [11]