Hiina-Nõukogude lõhe
Hiina-Nõukogude lõhe oli Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu vaheliste suhete järkjärguline halvenemine külma sõja ajal. Lõhe peamiseks põhjuseks olid erinevused doktriinis, mis tekkisid kahe riigi erinevatest arusaamadest sellest, kuidas tõlgendada ja rakendada marksismi-leninismi. Neid erinevusi mõjutasid kahe riigi geopoliitiliste suundade lahknemised 1947–1991 aastatel kestnud külma sõja ajal.[1] 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses muutusid arutelud õiguspärase marksismi kindlaks määramise kohta otsesteks vaidlusteks Nõukogude Liidu destaliniseerimise ja läänemaailmaga rahumeelse kooselamise kohta, mida Hiina partei- ja riigijuht Mao Zedong taunis kui revisionismi. Sellisel ideoloogilisel taustal võttis Hiina läänemaailma vastu sõjaka seisukoha ning keeldus Nõukogude Liidu läänega kooseksisteerimise poliitikast.[1] Peking laitis Nõukogude Liidu tugevnevaid suhteid Indiaga Hiina-India piirikonflikti tõttu ning Moskva kartis, et Mao oli tuumasõja õuduste suhtes liiga kergemeelne.[2]
1956. aastal kritiseeris Nikita Hruštšov Stalinit ja stalinismi oma kõnes XX Kongressil ning alustas Nõukogude Liidu destaliniseerimist. Mao ja teised Hiina juhid olid šokeeritud nähes, et Hiina ja NSVL olid aina enam lahku kasvamas leninistliku teooria tõlgendamise teemal. 1961. aastaks ajendasid ideoloogilised erinevused Hiinat ametlikult maha laitma Nõukogude kommunismi kui Nõukogude Liidu "revisionistidest reeturite kätetööd".[1] Lisaks kuulutas Hiina Nõukogude Liidu sotsiaalimperialistlikuks jõuks.[3] Idabloki riikide jaoks seisnes Hiina-Nõukogude lõhe selles, kumb riik hakkab juhtima maailmarevolutsiooni, ning kelle suunas pöörduksid riiklikud parteid poliitilise nõu, rahastuse ja sõjalise abi küsimustes.[4] Maailmakommunismi juhtiva riigi tiitli nimel konkureerisid Hiina ja NSVL läbi oma mõjusfääris olevate riikide kommunistlike parteide.[5]
Läänemaailma jaoks muutis Hiina-Nõukogude lõhe kahepoolse külma sõja kolmepoolseks. Rivaliteet lubas Maol diplomaatiliselt läheneda Ameerika Ühendriikidele läbi Richard Nixoni 1972. aasta visiidi Hiinasse. Läänes ilmnesid Henry Kissingeri tüürimise all kolmnurkne diplomaatia ning 1970ndate pingelõdvendus, mida toetas Leonid Brežnev eesmärgiga vältida suhete halvenemist samaaegselt nii USA kui ka Hiinaga.[6][7] Nagu Tito ja Stalini vaheline lõhe, mõrastas Hiina-Nõukogude lõhe levinud kuvandit ühetaolisest kommunismist – veendumust, et kommunistlikud riigid on kollektiivselt ühtehoidvad ning neil ei teki tähenduslikke ideoloogilisi erimeelsuseid.[8][9] Hiina ja NSVL jätkasid Vietnami sõja ajal siiski koostööd Põhja-Vietnamiga, kuigi nende rivaliteet jätkus mujal.[10] Ajalooliselt tarvitas Mao läbi Hiina-Nõukogude lõhe omamoodi marksistlikku-leninistlikku reaalpoliitikat, et luua kolmepoolne geopoliitiline kord Nõukogude Liidu vastu, mille Maoistid liitsid kokku Mao "kolme maailma teooriaga".[3] Lorenz M. Lüthi sõnul puuduvad dokumentaalsed tõendid selle kohta, et Hiina või NSVL oleks sellel perioodil oma suhetele kolmnurkses raamistikus lähenenud.[11]