Kuu tagakülg
Kuu tagakülg on Kuu hemisfäär, mis on alati suunatud Maast eemale. Tagakülje maastik on konarlik. Seal on palju kraatreid ning suhteliselt vähe lamedaid Kuu meresid. Kuigi mõlemad Kuu pooled saavad kahe nädala kestel päikesevalgust, millele järgneb kaks nädalat ööd, öeldakse mõnikord Kuu tagakülje kohta ka Kuu pime pool (ingl the dark side of the Moon),[1][2][3] see nimi tuleneb sellest, et Kuu tagakülje kohta teati väga vähe, mitte sellest, et seal oleks vähe valgust.
Umbes 18% Kuu tagaküljest on libratsiooni tõttu vahetevahel Maalt nähtav. Ülejäänud 82% polnud inimkond näinud kuni 1959. aastani, mil Nõukogude Liidu kosmosesond Luna 3 sellest foto tegi. NSVL Teaduste Akadeemia andis aastal 1960 välja esimese Kuu tagakülje atlase. Aastal 1968 vaatlesid Apollo 8 astronaudid esimeste inimestena seda regiooni oma silmaga. Tänapäevani ei ole ükski inimene viibinud Kuu tagakülje pinnal.
Astronoomid on välja käinud idee ehitada Kuu tagaküljele suur raadioteleskoop, kuna seal varjab Kuu Maalt tulevaid raadiolaineid, mis muidu vaatlusi segaksid.[4][5]
Erinevused nähtava küljega
Kuu kaks hemisfääri on välimuselt erinevad. Nähtav külg on kaetud Kuu meredega. Tagaküljel on palju kraatreid ja vähe meresid. Ainult 1% tagakülje pinnast on kaetud meredega,[6] seevastu nähtaval küljel on meredega kaetud 31.2% pinnast.