Ukraina NSV

Nimi Ukraina tuleb slaavi keelest ja tähendab piirimaad. Nime hakati tänapäeva Ukrainaga seostama Ukraina rahvuslikul ärkamisajal 19. sajandil ning muutus ukraina rahvust – ukrainlasi – omaette rahvana määratlevaks nimeks, kontrastiks tsaariaja vene eliidile, kes kasutas ukrainlastest rääkides nimetust "väikevenelased", et viidata nende seosele Venemaaga.^[2]

Vastandades end tsaariaja režiimile ja kohati 1920. aastatel ukrainlastele toetudes, soodustasid bolševikud Nõukogude riigi tekkest peale rahvusliku nime Ukraina kasutust. Juba 1917. aastal Ukraina aladel väljakuulutatud Nõukogude riigi nimeks sai Ukraina Nõukogude Vabariik. 1919. aastal väljakuulutatud Ukraina Sotsialistlik Nõukogude Vabariik (lühendatult Ukraina SNV ja USNV, ukraina keeles Украї́нська Соціялістична Радянська Республіка ja УCPP)) jäi erinevalt oma eelkäijast püsima ja säilitas oma nime kuni 1937. aastani. 1936. aasta Nõukogude Liidu konstitutsiooni vastuvõtmise järel vahetati liiduvabariikide nimedes omavahel ära sõnad "sotsialistlik" ja "nõukogude" ning 30. jaanuarist 1937 sai Ukraina täisnimeks Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Ukraina NSV kujunemine

1918. aasta märtsist kuni detsembrini oli Ukrainas Saksa keisririigi vägede okupatsioon. Venemaa kodusõja ajal moodustati Ukraina territooriumil rida Nõukogude Venemaast sõltuvaid Nõukogude Vabariike:

Poola-Nõukogude sõja lõpetas märtsis 1921 sõlmitud Riia rahuleping, mille järel Zbrutši jõest läände jääv osa Ukrainast liideti Poolaga ning idapoolsest moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuluv Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Ukraina rahvuslikud ideaalid kestsid maailmasõdadevahelisel ajal edasi ning isegi levis suurele segaasustusega alale idas ja lõunas, mis liideti Ukraina NSV-ga. Nõukogude võimu algusaastatel (kuni 1930. alguseni) elas Ukraina kultuur üle taassünni tänu bolševike kultuuripoliitikale, mis kandis nimetust korenizatsija ("kohalikustamine"). Neil aastail rakendati üle kogu vabariigi võimas ukrainastamisprogramm. Kiirelt arenev ukrainakeelne haridussüsteem tõstis järsult ukrainakeelse maaelanikkonna kirjaoskust. Samal ajal rändasid vastharitud ukrainlased linnadesse, mis ukrainastusid kiirelt nii rahvusliku koosseisu kui ka hariduse poolest. Samamoodi laienesid ukrainakeelne kirjastustegevus ning Ukraina kultuurielu tervikuna.

"Kohalikustamise" raames soodustati ukraina keele kasutamist töökohtadel ja riigiasjus ning kohaliku tööjõu värbamist. Ehkki partei- ja valitsusaparaat oli algselt peamiselt venekeelne, moodustasid etnilised ukrainlased Ukraina kommunistliku partei liikmeskonnast enam kui poole. Nende arv kasvas, kui kommunistliku parteiga liideti borotbistid, varem Ukraina sõltumatuse eest seisnud rahvuslik mittebolševistlik kommunistlik partei.

Vaatamata kogu Nõukogude Liidus toimunud usuvastasele kampaaniale loodi Ukrainas rahvuslik õigeusu kirik nimega Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik. Algselt nägi bolševistlik valitsus rahvuslikus kirikus tööriista Vene õigeusu kiriku allasurumiseks, millesse režiim alati kahtlustavalt suhtus, kuna kirik oli olnud revolutsioonieelse Vene tsaaririigi üks ideoloogiline alustala ja suhtus uude valitsusse vaenulikult. Seepärast tolereeris valitsus Ukraina uut kirikut mõnda aega ning see omandas Ukraina talurahva seas arvukalt järgijaid.

Nõukogude majanduspoliitika muutust kiire industrialiseerimise suunas tähistas Jossif Stalini esimene viisaastak. Industrialiseerimine tõi traditsiooniliselt põllumajanduslikus Ukrainas kaasa järsu majandusliku ja ühiskondliku murrangu. Esimestel viisaastakutel Ukraina tööstustoodang neljakordistus, vabariigi tööstuses toimus rekordiline areng, Maaelanikkonna massiline sisseränne tööstuskeskustesse kergitas linnaelanikkonna osakaalu rahvastikus 19%-lt 34%-le.

Holodomor

 Pikemalt artiklis Holodomor

Samas olid tööstuse eelisarendamisel rasked tagajärjed talurahvale, mis oli ukraina rahva demograafiline selgroog. Et rahuldada riigi kasvanud vajadusi toiduvarude järele ja rahastada industrialiseerimist, alustas Stalin Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimist. See mõjutas ulatuslikult Ukrainat, "Nõukogude Liidu viljaaita". 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul liitis riik talupoegade maad ja loomad ühismajanditesse. 1929. aastast rakendati jõupoliitikat, kasutades maade ja varade konfiskeerimiseks vajaduse korral sõjaväge ja NKVD.

Paljud hakkasid kollektiviseerimisele vastu, talurahvas osutas võimudele meeleheitlikku vastupanu. Mitmedki pigem tapsid oma karja, kuid ei andnud seda ära ühismajandeisse. Jõukamad talupojad tembeldati "kulakuteks", tagurlikeks riigi vaenlasteks. Kümned tuhanded hukati ning umbes 100 000 perekonda küüditati Siberisse ja Kasahstani.

Sunniviisilisel kollektiviseerimisel oli hävitav mõju põllumajanduse tootlikkusele. Sellele vaatamata tõstis Nõukogude valitsus Ukraina viljavarumisnorme 1932. aastal 44%, tagades sellega, et normi ei suudetud täita. Nõukogude seaduste kohaselt ei saanud ühismajandi liikmed viljateragi, kuni nad ei täitnud varumisnorme. Sageli nõudsid võimud ühismajandeilt nii kõrgeid makse, et nälg muutus üleüldiseks.

Stalini korraldatud näljahädas surnud ja karistussalkade tapetud ukrainlaste täpne arv on tänini teadmata. KGB arhiivide ja Vene ajaloolaste viimase aja uurimuste andmeil oli neid vähemalt seitse miljonit. Ukraina ajaloolased hindavad hukkunute arvuks üheksa miljonit või enam. 25% Ukraina elanikkonnast suri näljahädas, mida tuntakse nimetusega "holodomor" ja mida on hüütud ka "Ukraina holokaustiks".

Nõukogude Liit varjas seda genotsiidi ning veel 1980. aastail tunnistas vaid, et kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi. Tänapäeval on holodomori lõpuks tunnistatud. Väljaspool Nõukogude Liitu on seda näljahäda peetud välditavaks, tahtlikuks genotsiidiks.

Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaasnes ka ulatuslik kampaania "natsionalistlike kõrvalekallete" vastu, mis Ukrainas tähendas rünnakut rahvusliku poliitilise ja kultuurilise eliidi vastu. Esimene puhastuslaine 1929. ja 1934. aasta vahel oli suunatud partei revolutsionääridest põlvkonna pihta, kelle seas Ukrainas oli palju ukrainastamise pooldajaid. Järgmise poliitilise puhastuse laine 1936.–1938. aastal likvideeris suure osa uuest poliitilisest põlvkonnast, mis oli asendanud esimese, vähendades Ukraina kommunistliku partei liikmeskonda lõpptulemusena poole võrra. Ukraina poliitiline juhtkond asendati suuresti Venemaalt saadetud kaadritega, keda Stalini puhastuste ajal roteeriti. 1931. aastal lõpetati ukrainastamispoliitika, see asendus ulatusliku venestamisega; järgnenud aastakümne vältel hukati või vangistati umbes neli viiendikku Ukraina kultuurieliidist, intellektuaalidest, kirjanikest, kunstnikest ja vaimulikest.^[3] Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulike ja juhtkonna massiline arreteerimine lõppes kiriku likvideerimisega 1930. aastal.

Ukraina NSV oli ÜRO asutajaliige (1945) ja kuulus 1948–1949 ÜRO Julgeolekunõukogusse. Ta võttis 1946 osa Pariisi rahukonverentsi tööst.

Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist (liidulepingu tühistamist) 1991. aasta detsembris on Ukraina taas iseseisev riik (Ukraina).

Ukraina NSV territooriumi kujunemine

Ukraina NSV koosseisu kuulus 1924–1940 Moldaavia ANSV.

• 1. novembril 1939 arvati Ukraina NSV koosseisu Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Lääne-Ukraina 8 piirkonda (Rivne oblast, Ivano-Frankivski oblast, Lvivi oblast, Volõõnia oblast, Tšernivtsi oblast, Ternopili oblast, Taga-Karpaatia ja Žitomõri oblast, mis kuulus varem Poolale.
• 2. juulil 1940 loodi Rumeenia kuningriigilt saadud aladel Ukraina NSV, Moldaavia ANSV-st Moldaavia NSV. Pärast Bessaraabia liidendamist NSV Liiduga läks läänepoolne osa Moldaavia ANSV-st vastloodud Moldaavia NSV koosseisu, idapoolne liideti Odessa oblastiga Ukraina NSV-s.
• 2. augustil 1940 liideti Ukraina NSV-ga Põhja-Bukoviina ja osa Bessaraabiast.
• 29. juunil 1945 sõlmiti Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia vahel leping, mille kohaselt viimasele kuulunud Karpaadi-Vene (Podkarpatská Rus, mis Ukrainas on tuntud Tagakarpaadi-Ukrainana) ühendati Ukraina NSV-ga.
• 19. veebruaril 1954 viidi Krimmi oblast Vene NFSV koosseisust üle Ukraina NSV koosseisu.

1930. aastatest peale oli Nõukogude võimu ajal ukraina keel marginaliseeritud ja vene keel oli peamine asjaajamise, kaubanduse ja hariduse keel. Ukraina keele prestiiž kannatas seetõttu ning ka etnilised ukrainlased eelistasid kohati koolis õpetatud vene keelt rääkida, mis aitas kaasa ukrainlaste assimilatsioonile. Paljud venelased pidasid ukraina keelt vene keele talupojamurdeks ja ukraina keele edendamine ja propageerimine on jätkuvalt probleemiks ka Nõukogude-järgses Ukrainas.^[1]

Ukraina NSV majandus oli ülesehitatud marksistlikul põhimõttel. Rakendati kommunistliku plaanimajandust, kus eraomand puudus ja suur osa majandusest, sealhulgas kaupade hinnad ja tootmiseesmärgid, oli riigi poolt määratud. Tehased ja talud kuulusid riigile või moodustasid kolhoosi, mis sisuliselt tähendas samuti, et talu püsis riigi kontrolli all. Tööstust arenes riikliku plaani järgi ja investeeringud tulid vaid riigi poolt.^[1]

1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Ukrainas 51,4 miljonit inimest. Neist 73% ehk 37,4 miljonit moodustasid etnilised ukrainlased, ülejäänud 14 miljonist 11 miljonit moodustasid etnilised venelased. Ajalooliselt oli oluline erinevus etnilises koosseisus linnade ja maapiirkondade vahel, näiteks 1897. aastal moodustasid ukrainlased vaid 30 protsenti Ukraina linnaelanikest. Nõukogude ajal asusid ukrainlased elama linna ning ukrainlaste osatähtsus linnaelanike arvus aina kasvas, jõudes 1989. aastal 65 protsendini. Lisaks olid paljud ukrainlased ka oma liiduvabariigist väljapoole kolinud ning 1989. aastaks elas väljaspool Ukraina NSV piire 1,7 miljonit värskelt ümberasunud ukrainlast ja 7,6 miljonit ukrainlast, (kui arvestada ka varasemaid ümberasujaid,) enamus neist vennasliiduvabariikides.^[4]

Enamus Ukraina rahvusvähemustest on koondunud kindlatesse regioonidesse. Etnilised venelased elasid enamasti linnastunud tööstuspiirkondades Ida-Ukrainas. Etnilised juudid ja valgevenelased elasid samuti peamiselt suuremates linnades. Tatarlased elasid enamasti Krimmi linnades. Moldaavlased elasid Moldaavia piiri lähedal, samuti elasid rumeenlased Põhja-Bukoviinas (Tšernivtsi oblastis) Rumeenia piiri kõrval. Poolakate eluala oli hajutatud üle Volõõnia ja Ida-Galiitsia, bulgaarlaste eluala Budžakis; ungarlaste asupaigaks oli Taga-Karpaatia ja kreeklased elasid Musta mere rannikul Odessa ja Mariupoli läheduses.^[4]

• Ukraina ajalugu