Euroopa võlakriis
Euroopa võlakriis (ka eurotsooni kriis) on praeguseni püsiv finantskriis, mille tõttu on mõnedel euroala riikidel raskusi oma riigivõla tagasimaksmise või refinantseerimisega ilma välisabita.
1992. aastal kirjutasid Euroopa Liidu liikmesriigid alla Maastrichti lepingule, milles lubasid piirata oma eelarvedefitsiiti ning võlataset. 2000. aastate alguses aga ei suutnud mitmed EL-i liikmed Maastrichti kriteeriumite piires püsida ning hakkasid müüma valitsuse võlakirju, et riigivõlga ja eelarvepuudujääki vähendada. Riigid müüsid õigusi oma tulevastele tuludele, vältides nii kriteeriumite otsest rikkumist, kuid loobudes headest tavadest ning eirates rahvusvaheliselt kokku lepitud standardeid.[1] Nii said riigid varjata oma eelarvepuudujääke ja võlatasemeid eri viisidel, muuhulgas järjekindlusetu arvepidamise, eelarveväliste tehingute ning keeruka struktuuriga võla- ja valuutaderivatiivide abil.[1] Näiteks sai Saksamaa 2005.‒06. aastal 15,5 miljardit eurot Deutsche Telekomi, Deutsche Posti ja Deutsche Postbanki pensionitega seotud maksete väärtpaberistamisest, kuid garanteerisid maksed nii, et investorid kandsid vaid Saksa valitsusvõla riski ja lõpuks registreeriti tehingud Euroopa rahandusstatistikas riigilaenu, mitte varade müügina.[2]
2009. aasta lõpus levis investorite seas hirm võlakriisi ees, kuna kogu maailmas kasvas nii era- kui ka riigisektori võlakoormus ning mõnes Euroopa riigis hakkas riiklike võlakirjade hind langema. Kriisi põhjused olid eri riikides erinevad. Mitmel pool teisendati kinnisvaramullist tekkinud erasektori võlad riigivõlaks, kuna riik ostis panku välja ning võttis kasutusele meetmeid mullijärgse majanduse aeglustumise vastu. Kreekas aitasid võlataset tõsta suur avaliku sektori võlakoormus ja kõrged pensionid.[3] Kriisile aitas kaasa tõik, et eurotsoon on rahaliit, kuid mitte rahandusliit (st, riikidel on sama raha, kuid erinev maksu- ja pensionipoliitika), mistõttu Euroopa valitsustel oli raske probleemidele ühiselt reageerida.[4][5] Euroopa pankadele kuulub oluline osa valitsusvõlast, nii et kahtlused pangasüsteemide ja valitsuste maksejõus tugevdavad teineteist.[6]
Mure süvenes 2010. aasta alguses ja hiljem[7][8], mistõttu Euroopa riigid juurutasid rea rahanduslikke kaitsemeetmeid nagu Euroopa finantsstabiilsuse meetmed (European Financial Stability Facility, EFSF) ja Euroopa stabiilsusmehhanism (European Stability Mechanism, ESM).
Lisaks poliitilistele meetmetele ja väljaostuprogrammidele, millega võideldi Euroopa võlakriisi vastu, on Euroopa Keskpank (EKP) ka langetanud intresse ning andnud madalaprotsendilisi laene enam kui triljoni euro ulatuses, et säilitada raha liikumist Euroopa pankade vahel. 6. septembril 2012 rahustas EKP finantsturge, teatades piiramatust tasuta toetusest kõigile eurotsooni riikidele, mis osalevad riiklikus väljaostu- ja ettevaatusabinõude programmis EFSFi või ESMi kaudu, kus EKP ostab kokku eurotsooni riikide võlakirju.[9]
Kriisi mõju ei piirdunud üksnes majandusraskustega riikides, mida see kõige enam puudutas. Sel oli ka ulatuslik poliitiline mõju 8 riigis euroala 17 riigist ning viis valitsuse vahetumiseni Kreekas, Iirimaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Sloveenias, Slovakkias ja Hollandis.