Uskmatus

Mitte segi ajada ateismi, sekularismi ega sekulaarsusega.

Uskmatus on jumalasse mitteuskumine. Uskmatusest on mitmeid vorme, alates juhuslikust uskmatusest või teadmatusest kuni täiemahuliste filosoofiateni, nagu ilmalik humanism ja antiteism. Sotsiaalteadlased defineerivad uskmatust kui täielikult naturalistlikku ilmavaadet, milles eitatakse kõike üleloomulikku. Laiema definitsiooni järgi on uskmatus usulise kuuluvuse eitamine, kuigi paljud inimesed, kes ühtegi konkreetset usku ei tunnista, usuvad siiski mingil määral metafüüsilisi või koguni religioosseid nähtuseid. Kitsaim definitsioon on positiivne ateism.

Ameerika Ühendriikide mõttekoja Pew Research Centeri poolt 2012. aastal 230 maal läbi viidud uuringu järgi ei tunnistanud 16% maailma rahvastikust ühtegi usku.[1] Viimastel aastatel on uskmatute osakaal märgatavalt kasvanud.[2] Uskmatuse mõõtmine ja määratlemine on keeruline, kuna seda defineeritakse kultuuriti väga erinevalt.[3]

Eesti 2021. aasta rahvaloenduse järgi ei ole 58% Eesti inimestest religioossed.

Vaata ka

Viited

Kirjandus

Välislingid