Émile Zola

Émile Zola sündis Pariisis. Tema isa François Zola (varem Francesco Zolla) oli Kreeka päritolu Itaalia insener ning ema Émilie Auber prantslanna^[2]. Kui poiss oli kaheaastane, kolis pere Prantsusmaa kaguossa Aix-en-Provence’i. 1847. aastal isa suri ning pere jäi vaesusse. 1858. aastal kolis Zola koos emaga tagasi Pariisi.

Juba Aix-en-Provence’i koolis õppides oli Zola sõbrunenud Paul Cézanne’iga ning nende sõprus jätkus Pariisis. Kooli ajal hakkas Zola kirjutama romantistlikke jutukesi. Ema lootis, et poeg seob oma tuleviku juuraga, kuid tal tekkis raskusi gümnaasiumi lõpetamisega ja ta kukkus lõpueksamitel kaks korda läbi.^[3]

1862. aastal sai ta naturalisatsiooni korras Prantsuse kodanikuks.^[4]

Pärast kooli lõpetamist oli Zola mõne aasta töötu. 1862. aastal pääses ta tööle kirjastusse Hachette^[5] ning hakkas ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone kirjutama. Kunstiarvustustes hindas ta kõrgelt impressionismi. 1866. aastal alustas ta tööd vabakutselise kirjanikuna.

1865. aastal tutvus Zola Éléonore-Alexandrine (Gabrielle) Meleyga. Nad abiellusid 1870. aastal.^[6] Nad hooldasid koos Zola ema, kes elas koos Zolaga kogu ta elu kuni surmani 1880. aastal. Gabrielle’i ja Zola abielust lapsi ei sündinud, kuid naisel oli varasemast elust laps, kelle ta oli pärast sündi ära andnud ning kes oli peagi surnud. 1888. aastal armus Zola tema koju palgatud teenijasse, tollal 20-aastasesse Jeanne Rozerot’sse ^[7] ning naisest sai ta armuke. 1889. ja 1891. aastal sündis neil poeg ja tütar. 1891. aastal sai Zola abikaasa afäärist teada ning ähvardas temast lahutada.

Aastal 1898 kirjutas Zola Prantsuse vabariigi presidendile Félix Faure’ile avaliku kirja "Ma süüdistan...!" (pr "J’accuse...!"). Kirjas kritiseeris ta väidetava Saksa spiooni Alfred Dreyfusi kohtuasja. Dreyfus oli kaudsete asitõendite põhjal sõjasaladuste Saksamaale reetmises süüdi mõistetud ja sunnitööle saadetud. Kirjaga sekkus Zola Dreyfusi afääri, misjärel mõisteti ta laimamises süüdi. Karistuse vältimiseks pages ta aastaks Inglismaale.

Émile Zola suri 29. septembril 1902 Pariisi eeslinnas Médanis oma kodus vingumürgistuse tagajärjel. Ta maeti algselt Montmartre’i kalmistule, aga 1908. aastal viidi ta tuhk Panteoni, kus ta säilmed on ühes krüptis koos Victor Hugo ja Alexandre Dumas’ga.

1985. avati Zola Médani kodus muuseum, kus eksponeeritakse kirjanikule kuulunud mööblit ning säilitatakse ta dokumente ja fotosid.^[8]

Aastal 1864 ilmus Émile Zolalt raamat "Jutud Ninonile" (Contes à Ninon), 1865. aastal järgnes esimene romaan "Claude’i pihtimus" (La Confession de Claude).

Aastal 1867 järgnes esimene menuteos "Thérèse Raquin", millele ta tegi 1873. aastal ka dramatiseeringu.

Aastatel 1871–1893 avaldas Zola 20-köitelise romaanitsükli "Rougon-Macquartid" (Les Rougon-Macquart). Tsükli tähtsamad romaanid on

• "Lõks" (L’Assommoir, 1877)
• "Nana" (1880)
• "Žerminaal" või ka "Söekaevurid" (Germinal, 1885)
• "Maa" (La Terre, 1887)
• "Inimelajas" (La Bête humaine, 1890)
• "Häving" (La Débâcle, 1892)

Aastal 1879 ilmus Zolalt teaduslik kirjutis "Eksperimentaalromaan" (Le Roman expérimental), kus ta selgitas oma teooriat romaani kui psühholoogilise eksperimenteerimisvõimaluse kohta. Selle kirjutisega pani ta aluse naturalismile.

Aastatel 1894–1898 kirjutas Zola romaanitriloogia "Kolm linna" (Les Trois villes) ja avaldas arvukalt esseid.

Tema viimane romaanitsükkel "Neli evangeeliumi" (Les Quatre évangiles) jäi lõpetamata.

• Romaan "Söekaevurid" (tõlkinud ja eessõna kirjutanud Johannes Semper). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1928.
  • 2. trükk (eessõna L. Liblik). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953.
  • 3. trükk. Tallinn: Eesti Raamat, 1981.
  • 4. trükk (pealkirjaga "Žerminaal", eessõna kirjutanud Lauri Leesi). Sarjas "Europeia", nr 45. Tallinn: Avita, 1998.
  • 5. trükk. Sarjas "Eesti Päevalehe romaaniklassika". Eesti Päevalehe AS, 2007.
• Jutustus "Uputus" (tõlkinud Aleksander Aspel). Sarjas "Looduse Universaal-Biblioteek", nr 79. Tartu: Loodus, 1929.
• "Sa ei pea mitte abielu rikkuma (Thérèse Raquin)" (tõlkinud Marta Sillaots). Sarjas "Looduse kroonine romaan", nr 13. Tartu: Loodus, 1930.
• Romaan "Häving" (tõlkinud Nelly Toiger, järelsõna Georg Meri). Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1949.
  • 2. trükk. Tallinn: Birgitta, 1997.
• Romaan "Daamide õnn" (tõlkinud Aino Pärsimägi). Tallinn: Eesti Raamat, 1970.
  • 2. trükk. Tallinn: Tänapäev, 2004.
• Romaan "Nana" (tõlkinud ja saatesõna "Émile Zola" kirjutanud Henno Rajandi). Tallinn: Eesti Raamat, 1976.
  • 2. trükk. Sarjas "Eesti Päevalehe romaaniklassika". Eesti Päevalehe AS, 2007.
• Romaan "Thérèse Raquin" (tõlkinud Häidi Kolle). Tallinn: Eesti Raamat, 1988.
  • 2. trükk. Sarjas "Europeia", nr 57. Tallinn: Perioodika, 1999.
• Romaan "Pariisi kõht" (tõlkinud Tatjana Hallap). Sarjas "Europeia", nr 63. Tallinn: Perioodika, 2002.
• Romaan "Vaht" (tõlkinud Kaja Riesen). Tallinn: Eesti Raamat, 2008.
• Romaan "Saak" (tõlkinud Kaja Riesen). Tallinn: Eesti Raamat, 2011.
• Lühiteos "Kuidas surrakse" (tõlkinud Heete Sahkai). Sarjas "Loomingu Raamatukogu", nr 5. SA Kultuurileht, 2018.
• Avalik kiri "Ma süüdistan...!" (tõlkinud Kristiina Ross, saatesõna "Sada aastat intellektuaalide sünnist" kirjutanud Marek Tamm). Vikerkaar, 1998, nr 3, lk 73–81, saatesõna lk 64–72.

• "Émile Zola elu"

• Bernhard Linde (1930). Romaani "Sa ei pea mitte abielu rikkuma (Thérèse Raquin)" arvustus. Looming, nr 4, lk 472–473.
• Aleksander Aspel (1935). Zola ja Jules Romains. Looming, nr 8. Lk 941–943.
• Franz Schiller (1941). Lääne-Euroopa uue aja kirjanduslugu, II köide. Tlk-d August Annist ja Heiti Talvik. Tartu: RK Teaduslik Kirjandus. Lk 264–282.
• Villem Alttoa (1952). Émile Zola. Looming, nr 9. Lk 1046–1057.
• Lennart Meri (1954). Võimas ajadokument uue tärkamisest ("Söekaevurite" arvustus). Looming, nr 4. Lk 504–508.
• Zola avaldamata kirjad. Looming, 1963, nr 9. Lk 1438–1439.
• Martin Neithal (1968). É. Zola naturalistliku koolkonna teoreetikuna. Looming, nr 7. Lk 1094–1101.
• Väliskirjandus XIX ja XX sajandi vahetusel (kõrgkooliõpik). Tallinn: Valgus, 1974. Lk 66–93.
• Anatole France (1988). Novellid. Esseed. Kõned. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 344–347 (kõne Émile Zola matustel Montmartre’i kalmistul 5. oktoobril 1902), lk 348–350 (Émile Zola auks peetud aktusel 1. oktoobril 1904 ette loetud kiri), lk 378–382 (kõne Zola avaliku kirja "Ma süüdistan...!" 8. aastapäeval 13. jaanuaril 1906; kõik tõlkinud Tiiu Vilimaa).
• Henno Rajandi (2002). Tõlkija teekond. Tartu: Ilmamaa. Lk 24–27 ("Nana" saatesõna uustrükk).

• Émile Zola biograafia. Athéisme: L’Homme debut. (prantsuse keeles)
• Jüri Talvet (2007). Romaaniülikool: Émile Zola "Nana". Eesti Päevaleht, 1. juuni 2007