Rahvastik

• Rahvaarv ja selle muutumine
• Demograafiliste protsesside intensiivsus: sündimuskordajad, suremuskordajad, loomulik iive, abielude arv
• Rahvastiku paiknemine ja tihedus, linnastumine, ränne
• Soolis-vanuseline koosseis ja perekonnaseis
• Rahvastiku kirjaoskus
• Rahvastiku rassiline, keeleline, etniline ja usuline koosseis
• Majandusarengu tase, elutase

Maailma rahvaarv

 Pikemalt artiklis Maailma rahvaarv

Maailma rahvaarv on kõikide maailmas elavate inimeste summa. Ameerika Ühendriikide Rahvaloenduse Büroo hindab maailma rahvastiku kella järgi praegu maailmas elavate inimeste arvuks 7 013 892 829. Viimase 50 aastaga on rahvaarv kasvanud kiiremini kui kunagi varem ja isegi tulevikuks ei ennustata sellist hoogsat rahvaarvu kasvu. 1950. aastal elas maailmas 2,5 miljardit inimest ja tänaseks on see number kasvanud üle 7 miljardi. Aastaks 2050 ennustatakse rahvaarvu kasvu kuni 9 miljardi elanikuni.^[1] Kõige kiirem on rahvaarvu kasv arengumaades. Kõige rohkem kasvas rahvaarv 1963. aastal, mil rahvastik kasvas aastaga 2,2% aga aastaks 2011 langes kasvuprotsent 1,1%-ni.

Maailma rahvastiku paiknemine

Rahvastik on maakeral jaotunud ebaühtlaselt. 2012. aasta seisuga elas enamik maailma rahvastikust (4,2 miljardit) Aasia mandril, mis on üle 60% kogu maailma rahvaarvust. Enamus Aasia rahvastikust on koondunud kahte riiki: Hiinasse ja Indiasse, kus elab umbes 37% kogu maailma rahvastikust. Teiseks kõige tihedamini asustatud mandriks on Aafrika, kus elab umbes 1 miljard inimest, mis on 15% kogu rahvastikust. Euroopas elab 733 miljonit inimest, seega umbes 11% kogu maailma rahvastikust. Ladina-Ameerikas ja Kariibidel elab umbes 600 miljonit inimest (9%). Põhja-Ameerikas (USA, Kanada) elab 352 miljonit inimest ehk 5% kogu rahvastikust ja kõige hõredamalt on asustatud Okeaania, kus elab 35 miljonit inimest (0,5% kogu maa rahvastikust). [1]

Rahvastiku paiknemist maal iseloomustab lisaks rahvaarvule ka rahvastikutihedus, mis näitab, mitu inimest elab ühes kindlas piirkonnas ühe ruutkilomeetri kohta. Rahvastikutihedust saab arvutada jagades rahvaarv territooriumi pindalaga, mille kohta rahvastikutihedust teada saada soovitakse. [2]

10 kõige suurema rahvastikutihedusega piirkonda maailmas [3]

Sündimus, suremus ja loomulik iive

Sündimust, suremust ja iivet iseloomustatakse demograafias suhtarvu ehk promilliga, mis tähendab näitaja esinemissagedust 1000 elaniku kohta. Suhtarv võimaldab omavahel kõrvutada neid protsesse riikides, kus rahvastik on erineva suurusega.

Sündimust, suremust ja seega ka iivet mõjutavad mitmed faktorid. Inimeste sünd sõltub sünnitusealiste naiste arvust ja pereplaneerimisest. Mis omakorda sõltuvad nii rahalistest võimalustest, religioonist ja haridustasemest. Inimeste madala haridustaseme tõttu ongi sündimus suurem arengumaades. Demograafiline üleminek põhjustab muutusi sündimustes ja suremustes ^[2]Rahvaarvu piiramise või kasvatamisega tegeleb rahvastikupoliitika.

Viimasel ajal on märgata arenenud riikides suremuse suurenemist, kuna on toimunud üldine rahvastiku vananemine. Samuti mõjutavad suremust ka õnnetused ja haigused. Surma näitajad võivad drastiliselt muutuda, kui esinevad suured katastroofid, epideemiad, loodusõnnetused ja sõjad või kui toimub läbimurre meditsiinis. [4]

Demograafiline üleminek

Traditsiooniline põlvkondade vaheldumine (suur sündimus ja suremus) asendub aja jooksul kaasaegse põlvkondade vaheldumisega. Kaasaegsele põlvkondade vaheldumisele on vastupidi traditsioonilisele omane väike sündimus ja suremus. Demograafiline üleminek põhjustab ka rahvastiku vanuselise koostise muutust.[5]

Kui algab demograafiline üleminek: areneb arstiteadus ja paranevad elutingimused, mis toovad endaga kaasa suremuse languse. Sündimus jääb aga omaselt traditsioonilisele põlvkondade vaheldumisele suureks. Nende protsesside koostoimel on tulemuseks rahvastiku kiire kasv. Mida nimetatakse, mille kohta öeldakse demograafiline plahvatus. Sellele protsessile järgneb sündimuse langus. Kuna ühiskond on edasi arenenud ja ei ole enam vajadust suure pere järele. Lapsed ei käi enam tööl vaid koolis, samuti piiravad sündide arvu majanduslikud raskused. Sellised otsused perekondades toovad aja jooksul kaasa ka sündimuste languse, mille tulemusel väheneb iive ja aeglustub rahvaarvu kasvamise protsess. Pikapeale kasvab vanurite osatähtsus ja rahvastik vananeb, seda protsessi tuntakse rahvastiku vananemise etapina. Järgmiseks sammuks on demograafiline kriis. Vananemise etapi lõpul on enamikul perekondadel vähe lapsi (1–3). Tänu headele elutingimustele ja arstiabi kättesaadavusele elab enamik inimesi kõrge vanuseni. Lapsed ja noored moodustavad rahvastikust väikse osa, mis tingib ka madala sündimuse. Kuna vanureid on palju, on ka suremus suhteliselt suur. Nende protsesside koostoimel muutub iive kas nulliks või langeb miinustesse. Rahvastik hakkab vähenema. Kaasaegset põlvkondade vaheldumist iseloomustabki nullilähedane iive. [6]

Rahvastik Eestis ja selle paiknemine

1. jaanuari seisuga 2019 oli Eestis 1 324 820 elanikku.

Rahvaarvu jaotumine maakonniti:^[3]

Eesti rahvastikutiheduse saamiseks jagame rahvaarvu (1 324 820) riigi pindalaga (45 227 km²). Seega on Eesti rahvastikutihedus 29,3 inimest ruutkilomeetri kohta.

Eesti rahvaarv kasvas aastatel 1970–1990 pidevalt, kuid viimase 20 aasta jooksul on Eesti rahvaarv vähenenud ning 2011. aasta lõpus stabiliseerunud, kuid see ei pöördu mitte kasvuks, vaid Eesti rahvaarvule ennustatakse järgnevaks pooleks sajandiks stabiilset vähenemist. Samuti on toimunud Eesti rahvastiku vananemine. Viimase 40 aasta jooksul on vanemate elanike osakaal suurenenud. Vähemalt 65-aastaste elanike arv suurenes kiiresti 1989–2008 ning aastast 2011 saab jälle rääkida stabiliseerumisest. [7]

• World clock
• World Population Growth
• Maakera rahvastik
• Sündimus, suremus ja loomulik iive
• Siseministeerium
• Statistikaamet