Mango

Botaaniliselt on mango luuvili. Kujult võib ta olla ümmargune, muna- või silindrikujuline, sarnaneda neeru või sidruniga. Viljas on suur kiuline, munakujuline ja raskesti eraldatav seeme.^[1]

Vilja pikkus on 6–25 cm, mass mõnekümnest grammist 1,8–2,3 kilogrammini. Valminud vilja kest on nahkjas, vahajas, sile, suhteliselt paks ja selle värvus võib olla hele- kuni tumeroheline, kollane, kollakasoranž, punakasroosa või punane. Valminud viljad võivad olla kaetud punakate, kollakate või roheliste täpikestega. Mõnikord on viljadel tärpentini meenutav, teinekord meeldivalt aromaatne lõhn. Viljaliha on väga mahlane ja selle värvus varieerub helekollasest oranžini. Maitse meenutab virsikut ja võib olla väga magusast kuni poolhapuka või väga hapuni.^[2]

Vilja kesta ja seemne massi osakaal on ligi 29% vilja kogumassist.^[3]

Mangopuud pärinevad Lõuna- ja Kagu-Aasiast, eelkõige India idaosast, Birmast ja Andamani saartelt^[2]. Mangosid kasvatatakse arvatavasti juba 4000 aastat^[4]. Ida-Aasiasse jõudis ta 5. ja 4. sajandi vahetusel eKr. 10. sajandil hakati teda kasvatama Ida-Aafrikas.

Ameerikasse jõudsid mangod 17. sajandil. Tollal ei olnud külmkappe ja sellepärast transporditi vilju marineerituna. Teisi vilju, eriti paprikat, marineeriti samuti ja 18. sajandil muutus sõna "mango" inglise keeles tegusõnaks, mis tähendas 'marineerima'.

Tänapäeval kasvatatakse india mangopuu kultivare troopilises ja lähistroopilises kliimavöötmes üle kogu maailma, kuid kõige rohkem ikkagi Indias^[2]. Maailma suuruselt teine mangokasvataja on Hiina.

Kuigi India on maailma kaugelt kõige suurem mangokasvataja, kuulub talle rahvusvahelisest mangokaubandusest kõigest 1%. India sööb oma mangod ise ära.

Euroopas kasvatatakse mangosid peamiselt Andaluusias, eriti Málaga provintsis. Hispaanias kasvatatakse mangosid veel Kanaari saartel.

Maailmas on aretatud üle tuhande mangosordi. Põhiliselt kasvatatakse neid võsudest. Mangode laialdasemat kasvatamist pärsib see, et nad ei kannata üldse külma. Sellepärast on mangode aretamise tähtis suund nende külmakindluse suurendamine. Esimesed edusammud selles osas tehti Kuubal. Aretatud on ka kääbus- ja poolkääbuspuid, mida kasvatatakse pottides, sageli ilupuuna.

Mango võib olla näide evolutsioonilise anakronismi kohta. Ta on kohastunud suhteks väljasurnud suurte imetajatega, kelleks võisid olla hiidlaisik või londiline gomfoteerium. Nähtavasti meelitas viljaliha ligi suuri loomi, kes vilja ühekorraga alla neelasid. Pärast seda, kui seeme looma kehast koos väljaheidetega väljus, idanes ta paremini. Tänapäeval ei ole olemas niisugusi loomi, kes mango alla neelata suudaksid seda tükeldamata. Mango võis areneda koos pleistotseeni megafaunaga. Sel juhul täidab mango samasugust ökoloogilist nišši kui avokaado, mille viljas on samuti suur seeme.

Mangosid tarbitakse peamiselt värskelt, küpsena ja pooltoorelt. Neist valmistatakse salateid, mahla, marmelaadi, džemmi ja karrit. Tärkliserikkaid seemneid süüakse röstitult või keedetult, neist valmistatakse jahu ja tärklist ning neid kasutatakse loomasöödana^[5]. Kõhuvalu vältimiseks soovitatakse tundliku maoga inimestel pärast mango söömist paari tunni jooksul vältida alkoholi ja piima tarbimist.^[1]

Värskete viljade toiteväärtus ja biokeemiline koostis

• Mango (Mangifera indica L.)