Rauaaeg
Rauaaeg on esiaja hilisem põhijärk, millal tähtsaim tööriista- ja relvamaterjal oli raud.
Rauaaja algus
- Rauaaeg algas Lähis-Idas, Indias ja Kreekas Kristuse-eelse 2. aastatuhande teisel poolel.
- Euraasia põhja- ja kagupoolsel äärealal ning suuremas osas Aafrikas algas rauaaeg Kristuse-eelse 1. aastatuhande esimesel poolel.
- Ameerikas, Austraalias ja Okeaanias õpiti rauda tundma alles eurooplaste kaudu.
Raua laialdase kasutamisega kaasnes maaviljeluse, loomapidamise,käsitöö, ehituse, liiklusvahendite ja relvastuse edenemine.
Rohkenes kaubavahetus, hakati kasutama münte.
Järk-järgult lagunes ürgkogukondlik kord ja kujunes klassiühiskond.
Tekkisid riigid ja hakati tegema kirjalikke ülestähendusi.
Siis lõppes esiaeg ehk muinasaeg ning koos sellega rauaaeg kui esiaja järk.
Eelajalooline rauaaeg Eestis
Pikemalt artiklis Eesti rauaaeg
- Varane rauaaeg 6. sajand eKr – 1. sajand
- Vanem e. rooma rauaaeg 1. sajand – 5. sajand
- Keskmine rauaaeg 5. sajand – 8. sajand
- Noorem rauaaeg 9. sajand – 13. sajand
Arheoloog Andres Tvauri on nimetanud keskmise rauaaja mõistet ülearuseks. Selle asemel jaotab ta keskmise ja noorema rauaaja Eesti ajaloos rahvasterännuajaks (450–550), eelviikingiajaks (550–800) ja viikingiajaks (800–1050).[1]
Arheoloog Valter Langi järgi jaguneb rauaaeg Eestis vanemaks, keskmiseks ja nooremaks rauaajaks ning nende alamperioodiseks:[2]
- Vanem rauaaeg
- Eelrooma rauaaeg (500 eKr – 50 pKr)
- Rooma rauaaeg (50 – 450 pKr)
- Keskmine rauaaeg
- Rahvasterännuaeg (450 – 600)
- Eelviikingiaeg (600 – 800)
- Noorem rauaaeg
- Viikingiaeg (800 – 1050)
- Hilisrauaaeg (1050 – 1200/1250)