1966. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused

1966. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid VIII maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 11. juulist – 30. juulini Inglismaal.

1966. aasta FIFA jalgpalli maailmameistrivõistlused

1966 FIFA World Cup
Turniiri detailid
Võõrustaja(d)	Inglismaa
Linn(ad)	5
Kuupäev(ad)	31. mai – 21. juuni 1970 (22 päeva)
Võistkondi	16
Väljak(ud)	5
Lõplikud kohad
Meister	Inglismaa (1. tiitel)
Teine koht	Lääne-Saksamaa
Kolmas koht	Portugal
Neljas koht	Nõukogude Liit
Turniiri statistika
Mänge	32
Väravaid	89 (2,78 mängu kohta)
Pealtvaatajaid	1 563 135 (48 848 mängu kohta)
Parim väravakütt	Eusébio (9 väravat)
Parim mängija	Bobby Charlton
Parim noormängija	Franz Beckenbauer
← 1962 1970 →

1966. aastal toimus jalgpalli MM-võistluste finaalturniir Inglismaal. Jalgpalli sünnimaale langetas meeldiva otsuse Rahvusvaheline Jalgpalliliit oma kongressil 22. augustil 1960 Roomas. Inglise jalgpalliliit FA võttis suurturniiri korraldamist kui auküsimust ning mängudeks valitud staadionid olid tõenäoliselt parimad, kus seni MM-i kohtumisi mängitud. Pealtvaatajate arv oli kõigi aegade kõrgeim, ületades 1,6 miljoni piiri.

Mängulinnadeks olid Suur-Manchester (Old Trafford), Birmingham (Villa Park), Middlesbrough (Ayresome Park), Sunderland (Roker Park), Liverpool (Goodison Park), London (Wembley, White City) ja Sheffield (Hillsborough).

15. detsembriks 1963 avaldas valikmängudel osalemiseks soovi 72 meeskonda, kellest osalemiseni jõudis 53. Osalema ei lubatud apartheidpoliitikat ajavat Lõuna-Aafrika Vabariiki. 16 finalisti selgusid 1965. aasta lõpuks ning 6. jaanuaril 1966 loositi finalistid Londonis alagruppidesse. Ainsa Briti meeskonnana pääses finaalturniirile eelmängudest vabastatud Inglismaa.

Turniiri avamäng toimus 11. juulil legendaarsel Wembley staadionil Inglismaa ja kahekordne maailmameister Uruguay vahel. Avamängus väravaid ei löödud, kuid teises voorus võitsid võõrustajad Mehhiko 2:0 ja kolmandas sama tulemusega Prantsusmaa ning kindlustasid endale A-alagrupis esikoha. Teisena sai ühe võidu ja kahe viigi najal edasi Uruguay.

Teist MM-i järjest jäi Pelé panus tagasihoidlikuks ja mänguaeg lühikeseks. Esimeses kohtumises Bulgaariaga (2:0) avas ta küll skoori, kuid sai siis nii raskelt vigastada, et pidi mängu Ungari vastu vahele jätma. Portugali vastu oli Pelé küll taas väljakul, kuid oma parimat jalgpalli näidata ei suutnud.

Turniiri ja kogu senise MM-ajaloo ühe suurima üllatuse serveeris D-alagrupis Põhja-Korea meeskond, alistades 19. juulil Middlesbrough' Ayresome Parkil kahekordse maailmameistri Itaalia 1:0. Vähemalt ühte korea nime teadis neil päevil kogu Inglismaa ja Itaalia – Pak Doo Ik, kes oli sensatsioonilise värava autor.

Veerandfinaalis alistas Inglismaa toorutsemisega silma paistnud Argentina raskustega 1:0. 55 minutit kümnekesi mänginud lõunaameeriklaste võrku jõudis Geoff Hursti peapall alles 79. minutil. Inglaste treener Alf Ramsey ristis argentinalased "metsloomadeks" ning keelas meestel mängu lõppedes vastastega särke vahetada.

Itaalia alistamisest julgust saanud korealased läksid Evertoni kodustaadionil Liverpooli Goodison Parkil Portugali vastu 24. minutiks 3:0 juhtima, kuid siis algas Eusébio soolokontsert. 24-aastane Mosambiigis sündinud jalgpallur lõi 32 minutiga neli väravat järjest (neist kaks penaltist) ning lõpuks oli Portugal võitnud 5:3.

25. juunil Liverpoolis peetud esimeses poolfinaalis mängis Saksamaa üle NSV Liidu 2:1, kusjuures võiduvärava saavutas 68. minutil Franz Beckenbauer. Päev hiljem lõpetasid Bobby Charltoni kaks väravat Wembleyl Portugali edasirühkimise, ehkki kaheksa minutit enne normaalaja lõppu vähendas Eusébio penaltist vahe minimaalseks.

Pronksimängus Portugali ja NSV Liidu vahel pani Eusébio oma väravalöömistele punkti veel ühe penaltiga juba 12. minutil. Kaks minutit enne poolajavilet Eduard Malofejev viigistas, kuid Torrese tabamus kaks minutit enne normaalaja lõppu kindlustas Portugali jalgpallureile pronksmedalid.

Finaal Inglismaa ja Saksamaa LV vahel venis lisaajale, kusjuures taas leidis kinnitust MM-i kullakohtumistele iseloomulikuks saanud omapära – kes juhtima läheb, see ka kaotab.

Helmut Haller viis küll sakslased 12. minutil ette, kuid Geoff Hurst viigistas enne poolajapuhkusele minekut. Martin Petersi värav 78. minutil näis inglastele juba võidu kindlustavat, kuid Wolfgang Weber saatis üleajal viigipalli Gordon Banksi võrku ning teist korda MM-finaalide ajaloos tuli ette võtta lisaaeg.

Selle 11. minutil lennutas Hurst palli latti, kust see põrkas Tilkowski kaitstud värava joonele. Šveitslasest väljakukohtunik Dienst pidas nõu aserist abikohtuniku Bahramoviga ning otsustas värava saavutamise sakslaste protestidele vaatamata lugeda.

Lisaaja viimastel sekunditel lõi Hurst veel oma kolmandagi värava ja jalgpalli sünnimaa oli õnne tipul. Tollal 24-aastane West Hami ründaja Geoff Hurst on jäänud seni ainsaks jalgpalluriks, kel õnnestunud MM-finaalis kolm väravat lüüa. Inglaste esindusrivistusse pääses Hurst vaid seetõttu, et Jimmy Greaves oli alagrupimängudes vigastada saanud.