Teravili

Teraviljade hulka kuuluvad kõrrelised, sealhulgas rukis, nisu, oder, kaer, mais, riis, hirss, sorgo, tritikale (nisu ja rukki hübriid) ja metsik riis ehk tuskaroora vesiriis.

Teraviljade hulka kuulub ka mittekõrrelisi, näiteks tatar (sugukonnast tatralised), rebashein (sugukonnast rebasheinalised) ja kinoa ehk tšiili hanemalts (sugukonnast hanemaltsalised).

Valdava osa kõrreliste teraviljade juurestikust moodustavad lisajuured, mis omakorda moodustavad narmasjuurestiku. Juurte põhimass paikneb huumushorisondis. Teraviljade hulgas on tugevama juurestikuga mais, rukis ja talinisu^[2].

Vars koosneb lühikestest jäikadest paksenenud kõrresõlmedest ja 5–7 pikast õõnsast torujast sõlmevahest. Maisil ja sorgol võib sõlmevahesid olla rohkem ja need on täidetud säsiga. Kõrred kasvavad nii tipust kui sõlmede pealt. Iga sõlmevahe on pikem temast allpool olevast. Kõrre pikkus sõltub sordist ja kasvutingimustest^[2].

Leht kinnitub igale kõrresõlmele. Lehetupp ümbritseb kõrt ja toetab seda. Lehetupe ülemineku kohal lehelabaks asuvad kõrvakesed ja keeleke. Nende esinemine või puudumine, kuju ja suurus on üks liikide eristamise tunnuseid^[2].

Õied on kõrrelistel teraviljadel koondunud väheõielisteks pähikuteks ehk osaõisikuteks. Need moodustavad liitõisikud – liittäha (liitpea), pöörise või tõlviku. Teraviljadel on enamasti varretipmine õisik. Maisi emasõitega tõlvik asetseb lehekaenaldes^[2].

Teravilja pähiku alusel on kaks liblet (hirsil kolm). Iga õie ümber on välis- ja sisesõkal. Riisil ja enamikul odrasortidel kasvavad õiesõklad teraga kokku ja moodustavad nn sõkaltera. Rukki, nisu ja mõningate odrasortide terad on sõkalde vahel vabalt (paljastera)^[2].

Teraviljade vili on üheseemneline mitteavanev teris ehk iva, põllumajanduslikuks keelepruugis tera^[2].

Teraviljades leidub palju vitamiine, mineraalaineid, süsivesikuid, rasvu ja valke. Teravilja teeb toiduna väärtuslikuks soodne valgu ja tärklise suhe, mis on lähedane 1:7. See teeb teravilja inimorganismile vastuvõetavaks^[2].

Teraviljast valmistatakse jahu, tangu, helbeid jm. Tähtsaim toit, mida jahust tehakse, on leib. Esialgu õppis inimene valmistama teraviljast putru. Hiljem õpiti seda kuumadel kividel küpsetama. Toiduks kasutavad inimesed kõiki teraviljaliike, rohkem siiski nisu ja riisi. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on peamisteks toiduteraviljadeks mais ja sorgo^[2].

Arengumaades moodustavad teraviljad, tavaliselt riisi, nisu, hirsi või maisina, enamuse paljude inimeste igapäevasest toidust. Arenenud maades on teraviljade tarbimine mõõdukas ja muutlik, aga ikkagi oluline.

Loomasöödana on kasutatav kogu teraviljataime mullapeale osa. Põhk ja aganad on vajalik koresööt mäletsejatele. Teravilja põhk on kasutusel ka allapanuna^[2].

 Pikemalt artiklis Teraviljakasvatus

Järjepideva kunstliku valiku tulemusena on teraviljad juba tuhandete aastate eest kodustatud ehk kaotanud isepaljunemise võime: nad suudavad paljuneda üksnes inimese abiga. Metsiku teravilja seemned pudenevad valmides viljapeast välja, aga kodustatud teraviljade seemned seda ei tee, et vilja koristamisel oleksid kaod väiksemad. Viljaterad saavad viljapeast välja tulla üksnes inimese abil. Samas on kunstliku valiku tulemusel teraviljade saagikus eriti viimastel aastakümnetel oluliselt suurenenud, mis võimaldab nende külvipinda suurendamata saada järjest suuremaid saake.

Esimesed teraviljad, mis kodustati, olid nisu ja oder. See juhtus umbes 12 tuhat aastat tagasi Edela-Aasias viljaka poolkuu alal.

Antiikaja põllumajanduses ja kaubanduses oli teravili väga tähtis. Teraviljakasvatus näitas majanduse arengutaset. ^[3]

Antiikaja tähtsaim leivavili oli nisu, paremuselt teiseks peeti otra ja kolmandaks kõige vastupidavamat teravilja rukist. Euroopast pärinevat kaera hakati kultuurtaimena kasvatama hiljem, antiikajal viljeldi seda ainult mägedes ja söödi peamiselt näljaajal. Kõige lihtsam teraviljaliik on speltanisu, mis on pärit Pärsiast või Egiptusest. Juba Trooja väljakaevamistel leiti üheteranisu. ^[3]

Teraviljal oli kultustes tähtis koht. Vanakreeka mütoloogias austati viljakusjumalannat Demeteri (vanarooma mütoloogias Ceres), kes vastutas ka taimekasvatuse eest. Müüdi järgi laskis Demeter tänuks talle osutatud külalislahkuse eest Triptolemosel inimestele põlluharimist õpetada. Külvi ja lõikusega seostus kultuslikke pidukombeid. ^[3]

Külvatav teraviljaseeme valiti hoolikalt, leotati ning muudeti ussidele ja lindudele söödamatuteks. Külvamisel kasutati seemne mulda viimiseks äket või kõrvade ehk silumislaudadega atra. Pärast külvamist kitkuti kahel korral umbrohtu. Küpset vilja ei lõigatud vikatiga, vaid sirbiga. Sirp võis olla hambuline. Roomlased leiutasid koguni niidumasina. Koristatud viljal lasti päikese ja vihma eest kaitstud varjualustes savipõrandal lõplikult kuivada. Hiljem hoiti teri aukudes või aitades. ^[3]

Caesar nimetas teraviljaks (ladina keeles frumentum) igasugust sõjaväemoona. ^[3]

Paljudes teraviljades puudub asendamatu aminohape lüsiin. Sellepärast ei ole üksnes teraviljadest toitumine tervislik. Taimetoitluses soovitatakse süüa lisaks teraviljadele ka kaunvilju. Kuid ainult kaunvilju ka süüa ei tohi, sest paljudes neist puudub asendamatu aminohape metioniin, mida jälle teraviljad sisaldavad. Sellepärast ongi tasakaalustatud taimetoitluses vaja süüa mõlemat.

Tera ehk teris koosneb:

1. välisest kestast;
2. terakest;
3. tuumast ehk endospermist;
4. idust.

Väline kest

• Katab tera
• Pole seeditav
• Eemaldatakse terast

Endosperm

• Tera suurim osa
• Koosneb tärklisest
• Polüsahhariidist

Tuuma kattev aleuroonkiht ehk terakest

• Sisaldab palju vitamiine ja mineraalaineid

Idu

• Leidub palju toitaineid
• Idust saab alguse uus taim

Teraviljade viljakest suudab säilitada aktiivseid valke ja muid aineid idanevate seemnete ellujäämise suurendamiseks.