Oder

Narmasjuurestik areneb 4–8 idujuurest. Teiste teraviljadega võrreldes on hariliku odra juurestik mõnevõrra väiksem. 85% juuremassist paikneb 20–25 cm sügavusel. Püstine kõrs on õõnes ja selle pikkus on tavaliselt teistest teraviljadest mõnevõrra väiksem (50–80 cm^[2]). Leht on rööproodne ja keelekesega. Lehtede alusel asetsevad suured teravad kõrvakesed. Õisikul on pea, lüliline peatelg ja üheõielised 3-kaupa asetsevad pähikud, mille alusel paiknevad 2 liblet. Õiel on 2 emakat ja 3 tolmukat ning seda ümbritsevad välis- ja sisesõkal. Viljaks on sõkaldega kaetud teris.^[3]

Harilik oder (Hordeum vulgare) arenes välja metsikust odrast (Hordeum spontaneum), mis kasvab looduslikult Lähis-Idas. Metsiku odra ja loodusliku kaheteranisu (Triticum dicoccoides) teriseid on inimesed toiduks tarvitanud juba ligi 19 000 aastat tagasi. Selle perioodi arheoloogiline leiukoht asub Kinnereti järve lõunakaldal. Veel on metsiku odra teriseid leitud 10–12 tuhande aasta tagusest perioodist Süüriast Tell Abu Hurreyra linna lähedalt. Seda perioodi loetakse ka odra kultiveerimise alguseks. Alates 8000 eKr pärinevate Lähis-Ida leiukohtade arv suureneb märgatavalt, mis viitab teraviljade üha laiemale kultiveerimisele Viljaka poolkuu regioonis. Esialgu kultiveeriti peamiselt kahetahulist kestjat otra, kuid neljandal aastatuhandel eKr ületas kuuetahulise odra kasvatamine kõiki teisi kultiveeritavaid teraviljasorte. Viiendal aastatuhandel eKr kultiveeriti otra Niiluse deltas (levides sealt Etioopia mägismaale), Taga-Kaukaasias, Kaukaasias ja Hindustani poolsaare mäepiirkondades. Neljandal aastatuhandel eKr levis oder Vahemere maade lääneossa ja kolmandal aastatuhandel Kesk- ja Põhja-Euroopasse.^[4]

Kõige kauem tuntakse kuuerealist otra. Seda kasvatasid egiptlased, indialased, juudid ja kreeklased. Vana-Kreekas viljeldi ka kahe- ja kolmerealist otra. Roomlased kasvatasid peamiselt kuuerealist otra, sest see valmis kõige varem.^[5]

Vanaajal tarvitati otra peamiselt loomasöödaks, vähem tehti temast leiba. Nii Vana-Egiptuses kui Vana-Kreekas pruuliti odrast õlut. Roomlaste meelistoiduks oli odratangudest valmistatud polenta.^[5]

Oder on tähtis kultiveeritav teravili Põhja-Aafrika mitmes piirkonnas, Kesk-Aasia mägipiirkondades, Aafrika Sarvel, Andides ja Ida-Euroopas. Otra kasvatatakse peamiselt piirkondades, kus kliima ei sobi teiste teraviljade kultiveerimiseks või kus kasvatustingimused pole soodsad sooldunud pinnase tõttu. Oder talub hästi vähest sademete hulka (alla 300 mm) ja mäestikukliimat.^[6] Odra viljelemise põhjapiiriks on 70° põhjalaiust ning mägedes (Himaalaja ja Andid) kasvatatakse otra kohati kuni 4700 m kõrgusel.^[7]

Oder kasvab kõige paremini parasniisketel neutraalse reaktsiooniga viljakatel muldadel. Taim talub hästi põuda ning idandid taluvad negatiivseid õhutemperatuure kuni −7 °C.^[7]

2012. aastal toodeti maailmas 133,5 miljonit tonni otra ja odrapõldude kogupindala oli 49,5 miljonit hektarit. Viimase 40 aastaga pole tootmine palju suurenenud peamiselt urbaniseerumise ja nisu eelistamise tõttu.

Suurimad tootjad 2012. ja 2017. aastal^[8][9]

Riik	Toodang 2012, tonnides	Osakaal 2012, %	Toodang 2017, tonnides	Osakaal 2017, %
Venemaa	13 951 676	10,5	20 598 807	13,8
Austraalia	8 220 863	6,2	13 505 990	9,0
Saksamaa	10 422 000	7,8	10 853 400	7,3
Prantsusmaa	11 347 000	8,5	10 545 427	7,1
Ukraina	6 936 400	5,2	8 284 890	5,5
Kanada	8 012 300	6,0	7 891 300	5,3
Suurbritannia	5 522 000	4,1	7 169 000	4,8
Türgi	7 100 000	5,3	7 100 000	4,8
Hispaania	5 976 900	4,5	5 785 944	3,9
Taani			3 992 300	2,7
Argentina	5 158 180	3,9	3 741 158	2,5
Maailm kokku	133 506 664	100	149 301 578	100

Oder on teiste teraviljadega võrreldes üsna lühikese kasvuajaga. Sordist ja kasvukoha kliimast sõltvalt on odra kasvuperiood 60–115 ööpäeva. Neljatahuline oder kasvab Eestis ligi 80 ööpäeva. Otra eristatakse selle järgi, mitu tera on odrapeas ridamisi. Vastavalt sellele eristatakse kahe-, nelja- ja kuuetahulist otra. Odratera võib olla kas kestaga või ilma. On nii tali- kui ka suviodra sorte.^[10] Taliotra kasvatatakse eelkõige Lääne- ja Kesk-Euroopas, Ukrainas ja Venemaa lõunaosas. Külmakartliku taimena pole taliodra kasvatamine Eestis kuigi hästi õnnestunud.^[7]

Eksport ja import

Kuigi suurem osa kasvatatud odrast tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 20% kogutoodangust ekspordiks. Suurimad odra eksportijad olid 2011. aastal Prantsusmaa (5,0 miljonit tonni), Austraalia (4,5), Saksamaa (2,2), Argentina (2,1) ja Ukraina (2,1). Suurimad importijad olid aga Saudi Araabia (6,3 miljonit tonni), Hiina (1,8), Belgia (1,7), Holland (1,6) ja Saksamaa (1,3).^[11]

Kasvatamine Eestis

Eestis on odrakasvatuse kohta vanimad andmed Asva linnusasulast esimese aastatuhande algusest eKr.^[7]

2010. aastal toodeti Eestis 252 700 tonni otra. Odratoodang moodustas teraviljatoodangust 39,7%. Otra edestas 338 500 tonniga nisu ning järgnesid 61 300 tonniga kaer ja 29 500 tonniga rukis. Odrapõldude kogupindala oli 1218 km² ja keskmine saagikus oli 248,6 kg/ha.^[12] Viimastel aastatel on odrakasvatamine järk-järgult kasvanud, 1991. aastal oli odrapõldude kogupindala 28,48 km².^[13]

Odrateradest valmistatakse tavaliselt tangusid, kruupe ja jahu. Jahust valmistatakse omakorda pagaritooteid ning tangust ja kruupidest peamiselt putru. Jahust saab valmistada Eesti rahvustoiduks peetavat odrakaraskit. Enne kohviubade laiemat levikut valmistati sageli odrast viljakohvi. Lisaks on läbi aegade otra kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. Odrajahu lisatakse pagaritoodete tainasse. Leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. Lisaks valmistatakse odrast odrahelbeid, odralinnaseid, linnaseekstrakti, õlut jm. Umbes 75–80% maailma odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele.^[10]

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis

Keedetud odrakruupide (lisanditeta) toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud järgmistes tabelites.

• Harilik oder andmebaasis eElurikkus