Mais

Mais pärineb tõenäoliselt Kesk-Ameerikast, kus seda hakati kasvatama umbes 7000 aastat tagasi. Vanimad maisiseemned leiti Teotihuacánist, mis asub Pueblo linna lähedal Mehhikos. Mais oli väga oluline toiduallikas maiade ja asteekide tsivilisatsioonis. Kesk-Ameerikast levis mais põhja poole kuni Kanadani ja lõuna poole kuni Argentinani. Pärast Ameerika avastamist 15. sajandil introdutseeriti mais Hispaania kaudu Euroopasse, kus seda esialgu kasvatati soojemates Vahemere maades, hiljem peaaegu kogu Euroopas.^[2]

Veel 1980. aastatel arvati, et mais kultuuristati 4500 aastat tagasi Mehhikos ja Guatemalas.^[3]

Harilikust maisist on aretatud palju sorte, mida rühmitatakse mitmeks alamliigiks:^[1]

• hammasmais (Zea mays L. subsp. mays) – Indentata rühm
• paismais ehk lõhenev mais ehk plaksumais (Zea mays L. subsp. mays) – Everta rühm
• kõva mais ehk ränimais (Zea mays L. subsp. mays) – Indurata rühm
• suhkrumais (Zea mays L. subsp. mays) – Saccharata rühm
• sõklamais (Zea mays L. var. tunicata Larrañaga ex A.St.Hil.)
• tärklismais (Zea mays L. subsp. mays) – Amylacea rühm
• tärklise-suhkrumais (Zea mays L. subsp. mays) – Amyleasaccharata rühm
• vahamais (Zea mays L. subsp. mays) – Ceratina rühm.

Mais on kõrreline ja kasvab tavaliselt 2–3, harva kuni 6 m kõrgeks. Ta annab hektari kohta rohkem teri kui ükski teine teravili.

Püstise kõrre läbimõõt on 2–7 cm ja selle südamik on täitunud pehme säsiga. Soodsate kasvutingimuste korral on kõrrel ka külgvõrsed.^[4]

Viljapea kasvab varrele lehekaenlasse. Tõlvikuid on maisitaimel 1–4^[4]. Tõlvik on tavaliselt 10–25, harva kuni 45 cm pikkune ja sisaldab tavaliselt 200–400, harva kuni 1000 seemet. Seemne mass on 190–400 mg^[2]. Tõlvikud arenevad emasõisikutest, isasõisikud asuvad eraldi sama taime ladvas. Seemned on tavaliselt kollased, kuid eri sortidel võivad olla ka valkjad, punased, sinakad, mustjad jne.

Hästi arenenud juurestik aitab kõrget taime püstisena hoida.

Mais on C₄-taim, see on kohastunud süsihappegaasi halva kättesaadavusega atmosfäärist ja ei liida seda Calvini tsüklisse otse õhust.

Harilik mais on valgusnõudlik ja soojalembene taim ning seda kasvatatakse peaaegu kogu maakeral, välja arvatud polaaralad ja kõrgmäestikud. Kasvuperioodi soovitatav õhutemperatuur jääb vahemikku 25–30 °C.^[4] Maisi kasvatatakse merepinna kõrgusel Kaspia mere lähedal ja kuni 4000 m kõrgusel Peruu Andides.^[2] Taimed kasvavad kõige paremini kergetel, hästi õhustatud, neutraalse reaktsiooniga ja viljakatel muldadel.

Harilik mais on ühekojaline taim, isas- ja emasõisikud paiknevad samal taimel. Tolmlemine toimub tuule abil.

Maisi kultiveeritakse maailmas laialdaselt. Kaalu poolest ületab maailma maisitoodang riisi ja nisu toodangu. 2009. aastal toodeti maailmas 817,11 miljonit tonni maisi, maisipõldude pindala oli 159,5 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud tõusnud natuke üle kolme korra.^[5]2012. aastal toodeti maailmas 872,8 miljonit tonni maisi, 2017. aastal 1134 miljonit tonni.^[6]

Suurimad tootjad 2012. ja 2017. aastal^[5][6]

Riik	Toodang 2012, tonnides	Osakaal 2012, %	Toodang 2017, tonnides	Osakaal 2017, %
USA	273 820 066	31,4	370 960 390	32,7
Hiina	205 614 000	23,6	259 071 000	22,8
Brasiilia	71 072 810	8,1	97 721 860	8,6
Argentina	21 196 637	2,4	49 475 895	4,4
India	22 260 000	2,6	28 720 000	2,5
Indoneesia	19 387 022	2,2	27 952 000	2,5
Mehhiko	22 069 254	2,5	27 762 481	2,4
Ukraina	20 961 300	2,4	24 668 750	2,2
Lõuna-Aafrika Vabariik			16 820 000	1,5
Rumeenia			14 326 100	1,3
Prantsusmaa	15 614 100	1,8	14 121 680	1,2
Kanada	13 060 100	1,5	14 095 300	1,2
Venemaa			13 235 748	1,2
Maailm	872 791 598	100	1 134 746 672	100

Aastail 1969–1971 oli maisi saagikus kõige suurem Austrias (55,5 ts/ha). Järgnesid USA (51,6 ts/ha), Prantsusmaa (51,5 ts/ha), Kanada (50,8 ts/ha) ja Saksa FV (50,5 ts/ha). Maailma keskmine oli 25,4 ts/ha.^[7]

1983. aastal oli maisi saagikus kõige suurem Kreekas (95,9 ts/ha). Järgnesid Itaalia (70,7 ts/ha), Austria (69,9 ts/ha), Ungari (65,5 ts/ha) ja Prantsusmaa (63,2 ts/ha). Maailma keskmine oli 28,0 ts/ha.^[7]

2017. aastal oli maisi maailma keskmine saagikus 47,4 ts/ha.^[6]

Maisi koristamiseks on välja töötatud maisikombainid. Need eraldavad maisitõlvikud vartest ning seejärel hekseldavad lehed ja varred. NSV Liidus toodeti maisikombaine Hersonets, mille tootlikkus oli 0,7–1,5 ha/h.^[8]

Haljalt koristatud taimi kasutatakse loomasöödana, biogaasi tootmiseks ja silo valmistamiseks. Maisiteradest valmistatakse maisijahu, maisihelbeid, loomasööta, piiritust, tangu, maisitärklist, siirupit jm.

Maisijahust tehakse leiba, lisades nisu- või maniokijahu. Noori suhkrumaisi tõlvikuid kasutatakse köögiviljana, süüakse toorelt või keedetult.

Eestis hakati harilikku maisi kasvatama 1835. aastal Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituudis, mis tegutses 1834–1839^[4]. 1885. aastal kasvatati maisi Sangaste, 1895. aastal Rooma mõisas^[9]. Põhiliselt kasvatati haljasmassi, Lõuna-Eestis loodeti saada ka teri^[9].

Maailmasõdade vahelises Eestis uuriti maisikasvatust Tartu Ülikooli Taimebioloogia Katsejaamas. Katsed näitasid, et Eesti kliima on maisi jaoks liiga heitlik, sageli jäi suvi külmaks. Tehtud tööst kokkuvõtte teinud Nikolai Rootsi leidis, et maisilt ei tasu Eestis igal aastal teri oodata, peale selle oleks vaja sügisel tõlvikuid kunstlikult, rehe all kuivatada, aga tärklisetoodangus ei suudaks mais sellegipoolest kartuliga võistelda. Üksnes silokultuurina olevat tal tulevikku.^[9]

Laialdasem maisi kasvatamine algas pärast seda, kui NSV Liidu juhiks sai Nikita Hruštšov. 1953. aasta oktoobris EKP pleenumil käsitles Johannes Käbin maisikasvatust Eesti põllumajanduse prioriteetse suunana. 1955 oli maisipõldude kogupindala 33 000 ha. Siiski selgus üsna pea, et meie kliima on maisi jaoks liiga heitlik ja suved pole piisavalt soojad. Terad meie suvetingimustes sageli ei valmi ja seetõttu kasvatati maisi peamiselt haljasmassi saamiseks, mida kasutatakse loomasöödana või silo valmistamiseks. 1957. aastal oli maisipõldude pindala ainult 3800 hektarit, aga 1961. aastal 33 000 ha.^[9]

Pärast seda, kui maisisaak 1962 külma ja vihmase suve tõttu ikaldus, hakkas maisikasvatus kogu NSV Liidus oma menu kaotama. 1963. aasta detsembris tunnistas Hruštšov partei pleenumil, et teraviljakultuurina on mais NSV Liidus perspektiivitu, aga pidas vajalikuks seda silokultuurina.^[9] Maisi kohustuslik viljelemine lõpetati pärast seda, kui Hruštšov 1964 kõigist ametitest tagandati.

1980. aastatel oli maisipõldude pindala 5–6 tuhat hektarit^[4]. Eestis kasvatatavad maisisordid ('Crescendo', 'Furioso', 'TK 160') annavad kuivaine saaki 12–15 t/ha.^[10]

Toiduks tarvitatava suhkrumaisi värskelt valminud terade toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites.

Mais on kujutatud Angola, Grenada, Keenia, Mosambiigi ja Sambia vapil. Kuni 1992 oli mais kujutatud Roheneemesaarte vapil. Mais oli ka Moldaavia NSV vapil.^[12]

Maisitaime vars kahe küpse tõlvikuga on kujutatud Horvaatia 1-lipase mündi reversil. Neid münte vermitakse alates 1993.

Stephen King on kirjutanud novelli "Maisi lapsed", mis on andnud ainet mitmele õudusfilmile.

• 'Pioneer 1507'

• Mais andmebaasis eElurikkus