Kaer

Harilik kaer kasvab tavaliselt 60–100 (150^[1]) cm kõrguseks. Leht pöördub vasakule, mitte paremale nagu teistel teraviljadel. Pähikutelg, välissõkal ja alumised lehetuped on paljad. Lehelaba on kare ning selle laius on kuni 15 mm. Keeleke on 2–3 mm pikkune, tipuosas kolmnurgakujuliste hammastega. Pähikud tavaliselt kahe, harva kuni kolme õiega. Pööris on 15–25 cm pikkune, küllaltki hõre ja laiuv.^[2] Kui gluteenivaba kaera teri jahvatada veskis koos muu teravilja gluteeni sisaldavate teradega, siis nii saab gluteenivaba kaera tera ka gluteeniga kokku.^[3]

Harilik kaer pärineb arvatavalt Lähis-Idas kasvavast viljatust kaerast (Avena sterilis)^[4], mis levis algselt umbrohutaimena nisu- ja odrapõldudel (nagu ka rukis). Umbes 4000 aasta vanused kaeraterad on leitud Egiptusest, kuid kaera täpne kultiveerimise algus pole teada.^[5] Tõenäoliselt alustati kaera kultiveerimist Kesk-Euroopas pronksiajal, umbes 3500 aastat tagasi.^[6]

Kliimatingimused

Kaera kasvatatakse tänapäeval peaaegu kõikjal parasvöötmelises ja subtroopilises kliimas. Kaer suudab taluda erinevat õhutemperatuuri ning -niiskust, sõltuvalt konkreetsest sordist, kuid üldjuhul eelistab jahedamat ja niiskemat kliimat, mistõttu on kaer tähtis toiduaine aladel, kus suved on jahedad ja vihmased. Taim ei talu vilja valmimisel eriti hästi kõrgeid õhutemperatuure ning seetõttu kasvatatakse kaera peamiselt 35–65°N põhja- ja 20–46°S lõunalaiusel.^[5] Kaera on õnnestunud edukalt kasvatada isegi Islandil.^[4]

Kaera võib külvata nii sügisel kui ka kevadel, vili koristatakse siis vastavalt suvel või varasügisel. Eestis on soovitatav kevadkülv, sest talved on meil liiga külmad. Maailmas külvatakse kaera enamasti just kevadel. Sügisel külvatakse kaera piirkondades, kus suved on liiga kuivad ja kuumad, näiteks Himaalaja ja Hindukuši mägipiirkondades^[5] (kuni 3860 m üle merepinna^[6]).

Kasvupinnas

Kaer pole mulla suhtes nõudlik ning kasutab hästi ära selles leiduvad toitained. Ta kasvab hästi erinevat tüüpi muldadel, näiteks rasketel savimuldadel, happelistel muldadel ja kuivendatud turvasmuldadel. Teiste teraviljadega võrreldes talub kaer paremini just happelisemaid muldasid^[5]. Samas ei sobi kaerale kuivad liiv- ja rähkmullad. Kasvuks optimaalne mulla pH on 4,5–7,5, ideaalne aga 5,5–6,0. Juurestik areneb kasvuperioodi alguses kiiresti, mistõttu talub taim hästi kevadist põuaperioodi, samas on vajalik piisav niiskus enne pealoomist, muidu jääb saak kesiseks.^[7]

Maailma kogutoodang

2012. aastal toodeti maailmas kokku 21,3 miljonit tonni kaera ning kaerapõldude kogupindala oli 9,58 miljonit hektarit. 2017. aastal toodeti maailmas kokku 25,9 miljonit tonni kaera.^[8] 1971. aastast alates on maailma kogutoodang vähenenud 60,9%.^[9] Kuna kaera kasvatatakse peamiselt hobustele söödaks, siis on hobusekasvatuse järkjärguline vähenemine alates eelmise sajandi teisest poolest põhjustanud ka kaerakasvatuse vähenemist. Kõige rohkem on kaera kasvatamine vähenenud Ameerika Ühendriikides, mille peamisteks põhjusteks on farmide laialdasest mehhaniseerimisest 1930–1950. aastatel ja maisi eelistamine.^[5]

Suurimad tootjad 2016. ja 2017. aastal^[9][8]

Riik	Toodang 2016, tonnides	Toodang 2017, tonnides	Osakaal 2017, %
Venemaa	4 761 365	5 451 394	21,0
Kanada	3 018 100	3 732 900	14,4
Austraalia	1 299 680	2 265 503	8,7
Poola	1 358 079	1 464 606	5,6
Hiina	894 332	1 281 016	4,9
Soome	1 037 400	1 013 900	3,9
Suurbritannia	816 000	875 000	3,4
Hispaania	1 110 117	843 259	3,1
Argentina	553 435	784 981	3,0
Ameerika Ühendriigid	940 130	716 910	2,8
Maailm kokku	22 991 780	25 949 159	100

Eksport ja import

Kuigi suurem osa kasvatatud kaerast tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 15% kogutoodangust ekspordiks. Suurimad kaera eksportijad olid 2008. aastal Kanada (2159 tuhat tonni), Soome (388,3), Austraalia (191,7), Rootsi (156,3) ja Suurbritannia (118,9). Suurimad importijad olid aga Ameerika Ühendriigid (2169 tuhat tonni), Saksamaa (255,3), Mehhiko (127,1), Hispaania (67,2) ja Jaapan (63,2).^[10]

Kasvatamine Eestis

2010. aastal toodeti Eestis kokku 61,3 tuhat tonni kaera, mis vähenes eelmise aastaga võrreldes 29,1%. Kaeratoodang moodustas erinevate teraviljade kogutoodangust 8,2%. Kaera edestasid 338,5 tuhande tonniga nisu ja 297,3 tuhande tonniga oder ning kaerale järgnes 29,5 tuhande tonniga rukis. Kaera kasvatati 31,6 tuhandel hektaril ning selle saagikus oli 1982 kg/ha.^[11]

Harilik kaer on tänapäeval kõige levinum kaera kultuurliik, mida looduses ei esine. Populaarsuselt teine liik on bütsantsi kaer (A. byzantina), mis on samuti kultuurliik. Nende liikide ristamisel on saadud palju tänapäeval kasvatatavaid kaerasorte.^[5]

Kaerasorte aretatakse pidevalt juurde. Nad erinevad üksteisest kõrretüübi, valmimisaja, iva ehituse, vihmataluvuse, koore värvi, kõrre kõrguse, valgusisalduse ja kuivustaluvuse poolest.

Kaerast tehakse peamiselt kaerajahu, -helbeid ja -kliid. Eestis levinuim kaerast tehtav toiduaine on kaerahelbepuder. Kaerahelbeid kasutatakse ka müslides. Kaerast tehakse ka kaeraküpsiseid, vahel õlut, leiba ja mitmeid teisi teraviljatooteid.

Suurem osa maailmas kasvatatavast kaerast kasvatatakse siiski eelkõige loomasöödaks. 1990. aastate alguses oli loomasööda osakaal maailma kogutoodangust ligi 74%.^[5] Vanasti oligi kaer tähtis peamiselt hobuste söödataimena. Kaerast saab ka põhku, silo, aganaid ja haljassööta.

Kaera kasulikud omadused

Kaer vähendab LDL-kolesterooli ehk nn "halva" kolesterooli taset inimese kehas, mis põhjustab veresoonte lubjastumist ehk ateroskleroosi. Samuti on kaeras leiduvad proteiinid on sama head kui need, mida leidub sojas, sest neis on palju erinevaid aminohappeid. Kaer vähendab ka südamehaigustesse haigestumise riski.

Terade toiteväärtus ja biokeemiline koostis

• Harilik kaer andmebaasis eElurikkus