Vietnami keel

Keele geneetiline kuuluvus on tekitanud teadlaste hulgas lahkarvamusi. On pakutud seost hiina ja tai keelega. Pärast Haudricourt'i uuringuid (1953) ollakse aga suures osas üksmeelel, et vietnami keel kuulub austroaasia hõimkonda.

Suur osa vietnami keele sõnavarast on laenatud hiina keelest ning varem kasutati ka kohandatud hiina kirja. Märgata on ka prantsuse keele mõju. Tänapäeval kasutatakse kirjutamiseks diakriitikutega ladina kirja.

Vietnami keele ajalooline fonoloogia on olnud oluline osa laiemast Kagu-Aasia diakroonia uurimisest ja saanud keskseks meie arusaamises tonogeneesi moodustumisest.^[1] Tonogenees on eraldiseisva tooni väljaarenemine varasematest mittetonaalsetest kontrastidest. Paljud vietnami keele foneetilised ja fonoloogilised uuringud keskenduvadki just toonisüsteemile.^[1]

Vietnami keel on toonikeel. Selles puudub grammatiline sugu.

Vietnami keele vokaalisüsteem on üsna keeruline. See koosneb vokaalidest /i, e, ɛ, a, ɯ, ɤ, u, o, ɔ/ ja madalduvatest diftongidest /iə, ɯə, uə/.^[1] Vokaalid on omakorda jaotatud kõrgeteks ja madalateks.^[2]

Tabel. Vietnami keele vokaalid häälduskõrguse ja häälduskoha järgi.^[3]

Häälduskõrguse järgi saab vietnami keele vokaalid jagada järgmiselt:

• kõrged /i, ɯ, u/
• keskkõrged /e, ɤ, o/
• keskmadalad /ɛ, ɔ/
• madal /a/

Häälduskoha järgi eristuvad vokaalid järgmiselt:

• eesvokaalid /i, e, ɛ, a/
• ümardamata tagavokaalid  /ɯ, ɤ/
• ümardatud tagavokaalid /u, o, ɔ/

Häälikupikkust on tihtipeale võimalik eristada ainult kinnistes silpides ning vokaalides /a/ ja /ɤ/, kuid leidub mõningaid erandeid, kus on võimalik vahet teha täishäälikute /ɛ, ɔ/ pikkustel.  / ɯw ɯəw/ neutraliseeritakse hanoi kõnekeeles [iw]-ks, kuigi rääkijad, kes valdavad ametlikku keeleregistrit, on võimelised seda hääldama erinevalt, tuginedes kirjapildile.^[1]

Vietnami häälikusüsteemi kirjeldamisel on aluseks võetud põhja (hanoi) dialekt.

Tabel. Vietnami keele konsonandid hääldusviisi, häälduskoha ja helilisuse järgi.^[1][3]

Häälduskoha ehk aktiivse artikulaatori järgi jagunevad vietnami keele konsonandid:

• labiaalid /p ,ɓ/
• labiodentaalid /f, v/
• alveolaarid /t, tʰ ɗ, s, z, n, l/
• palataalid /c, ɲ, j/
• velaarid /k, x, ɣ, ŋ/
• glotaal /ʔ/

Hääldusviisi järgi saab vietnami keele konsonandid jagada järgmiselt:

• klusiilid, mis jagunevad helilisteks /ɓ/ ja /ɗ/ ning helituteks /p, t, c, k/. Neist /t/ esineb ka hõngushäälikuna /tʰ/.
• frikatiivid, mis jagunevad helilisteks /v, z, ɣ/  ja helituteks /f, s, x, h/
• nasaalid /m, n, ɲ, ŋ/
• poolvokaalid /w, j/
• lateraal /l/

Helilised klusiilid võivad olla hääldatud implosiividena.^[1] Helitud klusiilid /p/ ja /k/ on vietnami keeles hõngustamata ja võivad kõlada kui /b/ ja /g/.^[4] Frikatiivide hulgas on kolm konsonandipaari, mis vastanduvad helilisuse alusel: /f/ ja /v/, /s/ ja /z/ ning /x/ ja /ɣ/.

Labiaalne heliline klusiil /b/ esineb üksnes sõna alguses ja helitu klusiil /p/ ainult sõna lõpus. Silbi lõpus ehk koodas on lubatud helitud klusiilid /p, t, k/, nasaalid /m, n, ŋ, ɲ/ ja poolvokaalid /j, w/. Kuigi sulghäälikuid /ŋ, k/, millele järgnevad vokaalid /i, e , ɛ/, hääldatakse mõnikord kui palataale /ɲ c]/, on nad tegelikult eendatud velaarid /ɲ͎/  ja /k͎/.^[1]

Vietnami keelele on omane, et klusiile hääldatakse sõna alguses üsna tugevalt.^[2] Vietnami keeles puuduvad kaashäälikuühendid.^[3]

Hanoi vietnami keeles on kaheksa eri tooni. Nagu paljudes maismaa Kagu-Aasia keeltes, pole ka hanoi dialekti puhul häälekõrgus ainus tooni indikaator. Toone määratakse hääle kõrguse ja hääle kvaliteedi kombinatsiooni järgi. Oluline osa murtud (C2) ja glotaliseeritud (B2) toonide puhul on glotalisatsioonil ehk häälekurdude osalisel sulgumisel, st moodustuskohaks on kõri. Laskuvate toonidega (A2, C1) kaasneb pehme sosinasarnane hääl.  Põhja-vietnami toonide larüngoskoopilises ja larüngograafilises uuringus täheldati, et toonide moodustamisel pole märgata muid süstemaatilisi kitsendusi peale glotalisatsiooni.

Kuigi hääliku pikkus pole vietnami toonide puhul silmatorkav eristaja, on silbid toonidega B2 ja C1 glotalisatsiooni tõttu tihti lühemad kui muude toonidega silbid.^[1] Kuigi D toone võib lugeda B toonide allofoonideks, on nad foneetiliselt küllaltki eristatavad.^[1]

Hanoi vietnami toonid on foneetiliselt keerukad – toonide põhilisi eristajaid on keeruline üheselt nimetada, kuna nende hääldusomadused varieeruvad suuresti nii erinevatel kõnelejatel kui ka ühe kõneleja kõnes.^[1]

• vietnamlased

• Vietnami nimede kirjutus ja hääldus EKI teatmikus