Neandertallane ehk neandertali inimene (Homo sapiens neanderthalensis) on inimeseliik, kes kujunes Euraasiasse asunud püstisest inimesest (Homo erectus), kes seal umbes 100 000 aasta jooksul ka elas ja tegutses.
Aafrikas kujunes püstisest inimesest aga nüüdisinimese esivanem, keda kutsutakse tarkinimeseks (Homo sapiens). Neandertallane elas Euraasias varem kui tarkinimene, tegutsedes ajavahemikus umbes 150 000–40 000 aastat tagasi.
Neandertallane oli 160–165 cm pikkune, massiivse ja lihaselise kehaga. Lühikese kaela otsas asus lai nägu, mida iseloomustasid etteulatuvad kulmuluud, sügaval koobastes asuvad silmad, lai ning madal nina, madalavõitu tahapoole kaldus laup ning etteulatuv lõug. Erinevalt osav- ja püstisest inimesest, kes artikuleeritud kõnet veel ei tundnud, valdasid neandertallased ka kõnevõimet. Arvatavasti oskasid nad kasutada juba umbes mõndasada sõna.
Neandertallased olid tarkinimeste kõrval ainus religioosne inimliik. Nad matsid oma surnuid haudadesse ning tundsid ilmselt maagilisi toiminguid ja kombetalitusi.
Lissaboni ülikooli professor João Zilhão ütles, et neandertallastel oli Hispaania koobaste põhjal võime kasutada sümboleid ja mõelda abstraktselt.[1]
Senised leiud on viidanud, et neandertallaste üheks viimaseks pelgupaigaks oli EuroopasPürenee poolsaar, kus nende ja inimeste asualad kattusid seitsme tuhande aasta vältel, pakkudes ideaalselt võimalust hübriidide sünniks. Kuid rahvusvahelise töörühma kasutatud radiosüsiniku meetodi variatsioon näitab nüüd, et neandertallased võisid sealt kaduda tuhandeid aastaid enne nüüdisinimese saabumist.[2]
H. habilis • H. rudolfensis • H. georgicus • H. ergaster H. erectus (H. e. lantianensis • H. e. palaeojavanicus • H. e. pekinensis • H. e. nankinensis • H. e. soloensis • H. e. wushanensis • H. e. yuanmouensis) H. cepranensis • H. antecessor • H. heidelbergensis • H. rhodesiensis • H. floresiensis