2017. aasta Saksamaa parlamendivalimised
2017. aasta Saksamaa parlamendivalimised olid 24. septembril 2017 toimunud Saksamaa parlamendi Liidupäeva valimised, mille tulemusel valiti 19. Liidupäeva liikmed.
 | ||
| ||
| Registreeritud valijaid | 61 688 485 | |
|---|---|---|
| Osavõtt | 76,2% | |
 Valimistulemused piirkonniti | ||
 Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva XIX koosseis | ||
Valimiste eellugu
2013. aasta valimised oli võitnud selgelt Kristlik Demokraatlik Liit (CDU), kes moodustas oma sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalse Liiduga ja Sotsiaaldemokraatliku Parteiga (SPD) niinimetatud suure koalitsiooni. SPD jäi koalitsioonivalitsuses olles CDU varju ja nende toetus valitsusaja jooksul kahanes rekordmadalale.[1]
Kristlike demokraatide tollane juht Angela Merkel sai Saksamaa liidukantsleriks 2005. aastal, olles riiki juhtinud tolleks hetkeks kolm ametiaega, kokku 12 aastat. 2017. aasta suvel sai selgeks, et tõenäoliselt jätkab Merkel kantslerina ka pärast 2017. aasta valimisi, jõudes seega järele rekordiliselt 16 aastat ametis olnud liidukantslerile Helmut Kohlile. Augustis oli CDU toetus küsitlustulemuste järgi 37%.[2] Suure toetuse üheks peamiseks põhjuseks leidsid eksperdid olevat sakslaste levinud arvamus, et Merkel ja tema valitsus seostuvad stabiilsusega.[3]
Kristlike demokraatide tõsiseim konkurent oli Martin Schulzi juhitav Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei. 2017. aasta märtsis oli SPD toetus küsitluste järgi CDU/CSU-ga võrdsel positsioonil ja vahepeal Schulz edestas Merkelit, kuid märtsist juunini kukkus sotsiaaldemokraatide toetus järsult. Põhjuseks arvatakse olevat, et Schulz ei suutnud pakkuda veenvat alternatiivi valitsevale võimule.[3] Ka ei suutnud Schulz end näidata atraktiivse alternatiivina, kaotades 3. septembril ainsa teledebati Merkelile, kes polnud varem ühtegi valimisdebatti võitnud.[4] Valimiste eel mõjus sotsiaaldemokraatide mainele veel halvasti augustis avalikuks tulnud uudis, et endine erakonna juht ja ekskantsler Gerhard Schröder astus Vene naftagigandi Rosnefti nõukokku.[5] SPD toetus oli juunist peale umbes 24% juures.[6]
Nelja väiksema erakonna – Vasakpartei, Alternatiiv Saksamaale (AfD), Vaba Demokraatlik Partei (FDP) ja Roheliste – toetus valimiste eel oli ühtlane. Valimiste eel oli parempopulistliku AfD toetus on tõusnud 11 protsendini, 9% toetusega järgnesid AfD-le parempoolne FDP ja Vasakpartei.[2][7] Rohelised olid 7% väikseim Liidupäeva saab erakond.[6]
Hinnanguline 8–9% häälte tulemus tähendas, et 2013. aasta valimistel parlamendist välja langenud liberaalidel (FDP) oli võimalik taas Bundestagi saada.[8] Erakond oli aastatel 2009–2013 CDU koalitsioonipartner.[9] Kampaania ehitas erakond üles esikandidaat Christian Lindnerile.[10]
2013. aastal loodud Alternatiivil Saksamaale oli sihiks saada esmakordselt Liidupäeva ja koguda väikesemate parteide seast kõige rohkem hääli, et saada parlamendis Vasakpartei asemel opositsiooniliidriks.[2] Valimiskampaanias toetus erakond protestihäälte võitmisele ja võimuerakondadest erinemisele. Selleks saatis erakond protestijaid Merkeli valimisüritustele, kus nad igal üritusel kantsleri vastu meelt avaldasid. Mitmel erakonna toetusüritusel läks kähmluseks partei toetajate ja vastaste vahel. Mõlemad suured parteid välistasid otsesõnu koalitsiooni AfD-ga.[7] Enne valimisi korraldas erakond suure sotsiaalmeediakampaania, kus kutsus inimesi avalikult erakonnale toetust avaldama. Kampaania sihiks oli erakonna avaliku toetamise normaliseerimine, sest varem varjasid suur osa valijaid oma sümpaatiat AfD vastu.[11]
Hirmus, et AfD võib Liidupäeva jõuda, muudeti parlamendi pikka traditsiooni, mille järgi pidas siiani uue Liidupäeva koosseisu ees esimese kõne vanim rahvasaadik, kes kuni Liidupäeva presidendi valimiseni ka parlamendi tööd juhtis. Eeldati, et vanimaks liikmeks saab 77-aastane AfD liige Wilhelm von Gottberg, kes oli tuntud skandaalsete väljaütlemiste poolest. Traditsioon sai spiiker Norbert Lammerti eesvedamisel muudetud, sellest ajast peab avakõne vanima liikme asemel hoopis kõige kauem järjest parlamendiliikmena töötanud isik.[12]
Valimiskampaania oli 2017. aastal tagasihoidlik ja Saksamaa meedias domineerisid muud küsimused, näiteks keskkonnateemad ja Donald Trump. Kampaania algusest olid vaatlejad kindlad, et Merkel jätkab kantslerina. Valimiste suurem küsimus oli, kes on suuruselt kolmas erakond. Valimiste põhiküsimusteks olid perepoliitikaga seotud teemad, pagulaspoliitika, majandus-, sotsiaal, ja pensionisüsteemi reformiküsimused.[13][14] Väiksemad parteid käisid ukselt uksele ja AfD korraldas islamivastase plakatikampaania.[2]
Valimised
Valimised toimusid 24. septembril kella 8–18.[10] Liidupäeva valimistel osales 42 parteid ehk kaheksa rohkem kui eelmistel valimistel neli aastat tagasi. Igal valijal oli kaks häält, millest esimene anti konkreetselt ühe kandidaadi poolt ja teine hääletajale enim meeldivale parteile. Väiksemad parteid võitlesid eelkõige teiste häälte eest, suurparteid korjasid eelkõige esimeste häälte põhjal jaotatavad otsemandaadid.[15]
Valimissedelid täideti käsitsi, kuid valimistulemuste kiireks kalkuleerimiseks ja edastamiseks kasutati selleks loodud tarkvara. Chaos Computer Club testis tarkvara ja tuvastas kolm nädalat enne valimisi mitu ohtlikku turvaauku. Nädal enne valimisi pakkus CCC avalikult esmaabi ja nõu, kuidas avastatud turvaauke lappida. Hääletuse manipuleerimisoht siiski tohutult suur ei olnud, sest tulemused olid ka käsitsi üle kontrollitavad.[16]
2017. aasta valimistele registreeritud valijaskond oli 61 688 485 inimest. Neist suurima rühma neist moodustasid üle 70-aastased, keda oli 13 miljonit. Valijate mediaaniga oli 51,2 eluaastat, selles vanuses oli kõige rohkem CDU toetajaid.[2] Valimistest võttis osa 46 976 341 isikut ehk 76,2% valijatest. Valimistel antud hääletussedelitest osutusid 99% kehtivaks.[17] Suurenes posti teel valimise populaarsus: ligi 30% häältest oli antud posti teel, mis oli Saksamaa uus rekord.[18] Valimiste korraldamiseks kulus riigil 92 miljonit eurot ehk 15 miljonit eurot rohkem kui neli aastat varem.[19]
| Partei | Valimisnimekirja hääled | % | Muutus | Ühemandaadilised hääled | % | Muutus | Kokku kohti | Võrreldes eelmisega |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Kristlik-Demokraatlik Liit | 12 447 656 | 26,8 | –7,4 | 14 030 751 | 30,2 | –7,0 | 200 | –55 |
| Sotsiaaldemokraatlik Partei | 9 539 381 | 20,5 | –5,2 | 11 429 231 | 24,6 | –4,8 | 153 | –40 |
| Vasakpartei | 4 297 270 | 9,2 | +0,6 | 3 966 637 | 8,6 | +0,3 | 69 | +5 |
| Liit 90/Rohelised | 4 158 400 | 8,9 | +0,5 | 3 717 922 | 8,0 | +0,7 | 67 | +4 |
| Kristlik-Sotsiaalne Liit | 2 869 688 | 6,2 | –1,2 | 3 255 487 | 7,0 | –1,1 | 46 | –10 |
| Vaba Demokraatlik Partei | 4 999 449 | 10,7 | +6,0 | 3 249 238 | 7,0 | +4,6 | 80 | +80 |
| Alternatiiv Saksamaale | 5 878 115 | 12,6 | +7,9 | 5 317 499 | 11,5 | +9,6 | 94 | +94 |
| Muud | 2 199 656 | 3,8 | – | 1 548 727 | 3,1 | – | – | – |
| Kehtetuid | 586 726 | 1,2 | – | 460 849 | 1,0 | – | – | – |
| Kokku | 46 976 341 | 46 976 341 | 709 |
Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:
| Liidumaa | Ühemandaadilised[20] | Mitmemandaadilised[21] | ||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Kokku | CDU/CSU | SPD | Linke | AfD | Grüne | Kokku | SPD | AfD | FDP | Grüne | Linke | CDU | ||
| Baden-Württemberg | 38 | 38 | 58 | 16 | 11 | 12 | 13 | 6 | ||||||
| Baieri | 46 | 46 | 62 | 18 | 14 | 12 | 11 | 7 | ||||||
| Berliin | 12 | 4 | 3 | 4 | 1 | 16 | 2 | 4 | 3 | 3 | 2 | 2 | ||
| Brandenburg | 10 | 9 | 1 | 15 | 3 | 5 | 2 | 1 | 4 | |||||
| Bremen | 2 | 2 | 4 | 1 | 1 | 1 | 1 | |||||||
| Hamburg | 6 | 1 | 5 | 10 | 1 | 2 | 2 | 2 | 3 | |||||
| Hessen | 22 | 17 | 5 | 28 | 7 | 6 | 6 | 5 | 4 | |||||
| Mecklenburg-Vorpommern | 6 | 6 | 10 | 2 | 3 | 1 | 1 | 3 | ||||||
| Alam-Saksimaa | 30 | 16 | 14 | 36 | 6 | 7 | 7 | 6 | 5 | 5 | ||||
| Põhja-Rein-Vestfaal | 64 | 38 | 26 | 78 | 15 | 15 | 20 | 12 | 12 | 4 | ||||
| Reinimaa-Pfalz | 15 | 14 | 1 | 22 | 8 | 4 | 4 | 3 | 3 | |||||
| Saarimaa | 4 | 3 | 1 | 6 | 2 | 1 | 1 | 1 | 1 | |||||
| Saksimaa | 16 | 12 | 1 | 3 | 22 | 4 | 8 | 3 | 2 | 5 | ||||
| Saksi-Anhalt | 9 | 9 | 14 | 3 | 4 | 2 | 1 | 4 | ||||||
| Schleswig-Holstein | 11 | 10 | 1 | 15 | 5 | 2 | 3 | 3 | 2 | |||||
| Tüüringi | 8 | 8 | 14 | 3 | 5 | 2 | 1 | 3 | ||||||
| Kokku | 299 | 231 | 59 | 5 | 3 | 1 | 410 | 94 | 91 | 80 | 66 | 64 | 15 | |
Valimiste tulemused
Kui 2013. aastal ületas viieprotsendilise valimiskünnise ja pääses Bundestagi neli parteid, siis 2017. aasta valimistel sai parlamenti kuus parteid.[19] Liidupäeva koosseisu hakkas varasema 630 asemel kuuluma 709 saadikut. Kristlikud demokraadid võitsid, kuid halvima tulemusega pärast 1949. aasta valimisi.[22] Sotsiaaldemokraatide tulemuseks jäi 20,5%, mis oli erakonna halvim valimistulemus pärast teist maailmasõda.[9] AfD sai valimistel prognoositust parema tulemuse ja sai parlamenti, mis tähendas, et esimest korda pärast maailmasõda osutus Liidupäeva valituks poliitilise spektri paremas äärmuses paiknev erakond.[3] Eriti tugevad tulemused tegi erakond endistel Ida-Saksamaa aladel, Saksimaal oli AfD valimiste populaarseim partei. Erakond suutis Vasakparteilt üle võtta juhtiva protestipartei positsiooni.[23] Valimiste kaotajaks loeti suurparteisid, võitjateks väikeerakondi ja eriti AfD-d.[24]
Kuni valimisteni CDU-le koalitsioonipartneriks olnud sotsiaaldemokraadid teatasid kohe pärast valimisi, et jäävad opositsiooni, ega lähe Merkeliga uuesti valitsusse, kahandades võimalike koalitsioonipartnerite ringi.[9] Kuna CDU oli AfD ja Vasakparteiga koostöö välistanud, oli ainukene võimalus moodustada niinimetatud Jamaica koalitsioon FDP ja rohelistega.[13]
Angela Merkel alustas CSU, FDP ja rohelistega valitsuskõnelusi 18. oktoobril. Läbirääkimised osutusid erinevate poliitiliste vaadete tõttu keeruliseks, üheks suurimaks vaidluskohaks oli migratsiooniga seotu. Rohelised seisid migrantide õiguste eest, eriti migrantperede taasühinemise õiguse eest, konservatiivid nõudsid aga kindlat migratsioonikvooti. Merkeli positsiooni läbirääkimistel nõrgendas 15. oktoobril lüüasaamine Alam-Saksimaa valimistel ning samal ajal toimuv parteisisene arutelu, kellest saab Merkeli järglane.[22][25] 20. novembril läbirääkimised luhtusid, kui Christian Lindneri juhitud FDP läbirääkimistelt välja kõndis.[26]
Saksamaa presidendi Frank-Walter Steinmeieri vahendusel otsustas SPD 8.–10. detsembril peetaval parteikongressil siiski asuda läbirääkimistele Angela Merkeliga, et taasluua suur koalitsioon.[27] 7.–13. jaanuarini kestsid CDU, CSU ja SPD eelkõnelused, kus pandi paika ühisosa ja otsustati alustada formaalsete koalitsioonikõnelustega.[28] Konfliktid esinesid peamiselt CSU ja SPD vahel, Merkeli CDU oli peamiselt vahendaja rollis.[29] Pärast teist parteikongressi 21. jaanuaril algasid ametlikud koalitsioonikõnelused, mis kestsid 7. veebruari hommikuni.[30] Lõplikult kiitsid SPD liikmed koalitsiooni heaks liikmete hääletusel, kus 66% hääletanutest pooldasid koalitsiooni.[31] 14. märtsil valis Liidupäev Merkeli neljandat korda liidukantsleriks.[32]
2017. aasta valimistulemuste järel osutus uue koalitsiooni loomine kristlikel demokraatidel erakordselt keeruliseks. Juba enne valimisi diskuteeriti selle üle, kas Merkel üldse jätkab tööd valitsusjuhi ametis.[15] Kuigi Merkel suutis uue koalitsiooni moodustada, toimusid läbirääkimised vaevaliselt ja CDU pidi loobuma mitmest olulisest ministriportfellist.[33] SPD juht Martin Schulz loobus läbirääkimiste lõpus parteijuhi ametikohast ja erakonna survel ka välisministri kohast.[34] Kokku oli Saksamaa 171 päeva valitsuseta, mis ületas vana, 86-päevase rekordi peaaegu kahekordselt.[35]
29. oktoobril 2018 teatas Merkel, et ei kandideeri partei kongressil uuesti parteijuhiks, kuid jätkas tööd liidukantslerina.[36] Merkeli neljas valitsus osutus tema viimaseks, 2021. aasta valimistel ta ei osalenud ja seejärel tõmbus ta Saksa poliitikast tagasi.[37][38]