Ametlik keel
Ametlik keel ehk ametikeel on keel või üks keeltest, mida kasutatakse riigis või mõnes piirkonnas ametiasjade ajamisel ja õpetatakse koolides ning mille on otsustanud riigi ametlikuks keeleks võtta valitsus. Ametlik keel erineb riigikeelest selle poolest, et see ei ole otseselt seotud ühe kindla rahvuse ega kultuuriga (ei ole või ei pruugi olla kohalik rahvuskeel).[1]
"Õigekeelsussõnaraamatus" (ÕS) ja "Eesti keele seletavas sõnaraamatus" (EKSS) määratletakse ametikeelt kui mõne maa riigikeelt või rahvusvahelise organisatsiooni, kehami või ürituse ametlikku töökeelt, asjaajamiskeelt.[2][3]
Kasutamine
Ametlik stiil on kõige tähtsam tarbetekstides: avaldustes, CV-des, seletuskirjades, kaaskirjades, volitustes, motivatsioonikirjades. Samuti on ametlikku stiili oluline kasutada suulises ametisuhtluses. Keeleseadus ütleb, et ametlik keelekasutus on riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hallatava riigiasutuse ning kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi ning nende büroo või muu avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutuse, kogu või isiku dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus.[1][4]
Ametlik keel Eestis
Eestis on peale riigikeele ametlik keel eesti viipekeel.[4]
Ametlik keelekasutus peab vastama 2006. aastal vastu võetud eesti kirjakeele normile, kuid põlisel kasutusalal on lubatud lisada normikohase tekstiga samasisuline tekst murdekeeles.[4] Vabariigi Valitsuse määruses "Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord" on öeldud, et ametliku keelekasutuse ühtluse, selguse ja keelekasutuse hea tava rakendamise peab tagama ning seda peab soodustama kirjakeele norm.[1][5]
Eestis viib keelepoliitikat ellu, teeb riiklikku järelevalvet keeleseaduse ja keelekasutust kindlaks määravate õigusaktide nõuete täitmise üle valitsusasutus Keeleamet, mis kuulub Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalasse.[6]
Ajalugu
Esimesed allikad eesti keele kohta on 13. sajandi kroonikatest ja dokumentidest. Näiteks kirjutas Läti Henrik paar eestikeelset sõna Henriku Liivimaa kroonikas. Esimeste pikemate tekstide hulka kuuluvad 16. sajandist katoliku kiriku kolm tähtsamat palvet. 17. sajandil hakkasid baltisakslased kirjutama eesti keele käsiraamatuid eesmärgiga tutvustada keelt eelkõige kirikuõpetajatele. Kadrina pastor Heinrich Stahli kirjutatud esimene eesti keele käsiraamat ilmus 1637. aastal saksa keeles. 17. sajandil jagunes eesti keel põhja- ja lõunaeesti keeleks ning mõlema kohta kirjutati eraldi käsiraamatuid. 1818. aastal ilmus August Wilhelm Hupeli käsiraamatu täiendatud trükk, mille järgi hakati ka Tartu Ülikoolis eesti keelt õpetama.[7]
19. sajandil algatasid Noor-Eestisse kuulunud Johannes Aavik ja Villem Grünthal-Ridala keeleuuenduse, mille eesmärk oli ilukirjanduskeelt arendada, kasutades selleks peale oma keele vahendite teisigi. Soome keele eeskujul taastati ja loodi grammatilised konstruktsioonid ning toodi üle palju laene, mis on kasutusel tänapäevani. Johannes Voldemar Veski juhitud liikumine jäi eesti keele omade vahendite juurde. Nende kahe liikumise esindajate ettepanekutest kujunesidki välja eesti kirjakeele normid. Mida ja mida mitte ametlikuks kuulutada ja õigekeelsussõnaraamatusse kirja panna, otsustati lisaks paljudele asjaoludele vahel juhuse läbi. Võeti arvesse Tartu Ülikooli professori Lauri Kettuneni arvamust, hiljem oli peamine otsustaja põhimõtetelt keelekorralduse ja keeleuuenduse vahel olev Elmar Muuk.[7]
Kui seni kasutati ametlike toimingute läbiviimisel Eestis võõrkeeli, siis aastal 1934 jõustus Eesti Vabariigi esimene keeleseadus ning 1. jaanuaril 1935 sätestas seadus ametliku asjaajamiskeelena eesti keele. Suuremate vähemusrahvuste kodanikele jäeti võimalus riigiasutuste poole pöörduda kirjalikult oma keeles, aga vastuse said nad eesti keeles. Teatud piirkondades, kus vähemuskeelte kõnelejad olid enamuses, võis ka ametlikult kasutada vähemusrahvuse keelt, kuid kõik ametnikud pidid oskama eesti keelt.[8]
Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli peale eesti keele teine valitsemiskeel vene keel, mis oli paljudes majandusharudes valitsev. Nõukogude Liit võttis vene keele kindlustamiseks Eesti aladel kasutusele ulatuslikke meetmeid. Võrreldes 1934. aastaga suurenes mitte-eestlaste arv 1959. aastaks mitu korda ja 1989. aastaks veelgi. Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Kesk-Aasiast ja Taga-Kaukaasiast toodi sisse töölisi, kelle suhtluskeeleks kujunes vene keel. Sisserännanutel polnud enam vajadust eesti keelt õppida, sest kõigi ametiasjadega oli võimalik tegeleda vene keeles, tihti puudus ka eestlastel võimalus eesti keeles suhelda. Loodi eraldi venekeelsete koolide võrgustik. Nõukogude Liidu sellise tegevuse eesmärk oli kaotada rahvuslikud eripärad, luua ühtne nõukogude rahvas ning lõpuks muuta vene keel ainukeseks emakeeleks.[8]
Uue rahvusliku ärkamise üks peamisi eesmärke oli eesti keele tähtsus taastada ning välja töötada keeleseadus. Kunstnik ja poliitik Enn Põldroos on 1988. aastal Maalehes avaldatud intervjuus öelnud: "Keeleseadust on vaja igale maale, sest iga rahvus püsib seni, kuni püsib tema keel."[8][9]
23. veebruaril 2011 võeti vastu taasiseseisvunud Eesti teine keeleseadus, kus võrreldes eelmiste seadustega oli põhiliselt muudetud rõhuasetust, kuid üldpõhimõtted jäeti samaks. Lisaks oli uues seaduses määratletud ametliku ja avaliku keelekasutuse mõiste ning kirjas ka selle eesmärk: "Arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades."[8]
Keelekoolitus Eestis
Selge sõnum
Selge sõnumi algatusega püütakse veenda inimesi infot edastama selges keeles, arusaadavalt ja sihtrühma arvestades. Eestis sai mõtteviis alguse 2010. aastal Eesti Keele Instituudis. Selge keele koolitusi, kus õpetatakse kirjutama selgelt ja tekstis olulist infot liigendama ning korratakse üle tüüpvead ja keelereeglid koos tagasisidega, on võimalik asutustesse tellida. Koolitajad Katrin Hallik ja Katre Kasemets on 2010. aastast avaldanud kogumikke, artikleid, pidanud loenguid ja andnud intervjuusid. 2013. aastal korraldasid nad esimese rahvusvahelise selge keele konverentsi ja 2014. aastast toimub selge sõnumi võistlus.[10] Selge sõnumi auhinda antakse välja 2014. aastast ja neljas kategoorias: parim selge sõnumiga tarbetekst, parim selge sõnumiga tarbepilt, parim selge sõnumiga tarbetekst koos tarbepildiga ning parim selge sõnumi edendaja.[11][12]
Algatuse sõnumid on "Selge suhtlus hoiab kokku nii aega kui ka raha" ja "Teeme üheskoos Eesti avaliku suhtluse selgemaks".[13]
Eesti Töötukassa
Eesti Töötukassa sõlmis 2016. aastal lepingu kaheksa eesti keele koolitajaga kuni 2019. aasta lõpuni. Selle aja jooksul oli plaanis koolitada kõige enam 3500 inimest. Koolituse põhieesmärk oli tööd otsivate inimeste keeleoskust parandada ning neid eesti keele tasemeeksamiks ette valmistada.[14]
Ülikoolid
Tallinna Ülikool pakub kõigile kesktasemel eesti keele oskusega huvilistele võimalust õppida koostama selgeid, ladusaid, viisakaid ja keeleliselt korrektseid tekste.[15]
Tallinna Tehnikaülikooli koolitustel on korrektse eesti keele huvilistel võimalik viia ennast kurssi kõige uuemate keelereeglitega, õppida koostama arusaadavaid tarbetekste, andma keelenõu ka töökaaslastele ning vajadusel keelenõu internetist leidma.[16]
Tartu Ülikoolis on Moodle'i õpikeskkonnas võimalik parandada igapäevast korrektset eesti keelt täielikult veebipõhiselt.[17]
Probleemid
- Ametlik keel on liiga keeruline. Uuringu kohaselt oskavad viiendik põhikooli lõpetanutest küll lugeda, kuid ei saa lihtsamatestki tekstidest aru ja ei oska neid seletada. Lisaks väheneb inimeste sõnavara ning ei osata enam kasutada metafoore.[18][19]
- IT-terminoloogia on valdavalt ingliskeelne. IT-spetsialistidel omavahelises suhtluses probleeme ei ole, kuid keskmisel tavakasutajal tekitab inglise-eesti segakeelsete sõnasõnaliste väljendite mõistmine raskusi.[20]
- Õigekirja tähtsus väheneb. Väheneb inimeste teadlikkus ja vajadus osata õigekirja, sest tänapäeval on võimalik arvutitega suheldes kasutada ka häälkäsklusi.[18][19]
- Ülikoolides suureneb ingliskeelsete õppekavade osakaal. Välismaalastest professorid esitlevad oma ettekandeid inglise keeles. Toimub arutelu magistri- ja doktoriõppes inglise keelele üleminekuks.[18][19]
- Reklaamid ja sotsiaalmeedia soodustavad lohakust. Reklaamides kirjutatakse lausetes kohati kõiki sõnu suure tähega, mis on üks võimalus silma paista, kuid kirjutatakse ka suurt algustähte nõudvaid sõnu väikesega. Reklaamikeel on probleem, sest lisaks grammatikaraamatutele õpib laps sellest, kuidas ta näeb teisi keelt kasutamas.[21] Sotsiaalmeediale omane lohakas keelekasutus mõjutab nii õpilaste koolitööd kui ka eksamitulemusi.[22]
- Teiste keelte mõju. Eestis elab arvukalt venelasi, kes omal valikul ei õpi eesti keelt, mille tõttu on vene keele oskus kohati tähtsam kui eesti keele oskus. Interneti arenguga on suurenenud inglise keele tähtsus ning sealt pärinevad väljendid sulanduvad märkamatult ka eesti keelde.[19]
Ametlikud keeled Euroopas
Euroopa Liidus on 24 ametlikku keelt: soome, rootsi, taani, saksa, inglise, hollandi, prantsuse, itaalia, kreeka, hispaania, portugali, tšehhi, eesti, läti, leedu, malta, ungari, poola, sloveenia, slovakkia, bulgaaria, rumeenia, iiri ja horvaadi keel.[23]
Euroopa Liidus ametlikult kasutusel olevat keelt nimetatakse eurokeeleks.
Pärast 1992. aasta Maastrichti lepingut suurenes Euroopa Liidus nii keeleõppe kui ka keelelise mitmekesisuse tähtsus. Kui varem suunati Euroopa Liidu toetused ametlike keelte õppimisele, siis 21. sajandi alguse eesmärk oli parandada kõikide keelte, sealhulgas regionaal- või vähemuskeelte, sisserändajate keelte ja suurimate maailmakeelte õppimisvõimalusi ning kasutamist. Üks peamistest uue mitmekeelsuspoliitika põhjustest on aina suurem inglise keele levik, mis võib vähendada liikmesriikide keelte oskust ja elujõudu.[24]