Koroonaviirused
Koroonaviirused ehk pärgviirused (Orthocoronavirinae) on rühm RNA-viirusi, mis põhjustavad imetajate või lindude haigestumist. Inimestel põhjustavad koroonaviirused hingamisteede infektsioonhaigusi, mis kulgevad tavaliselt kergelt, nt nohu. Haiguste haruldasemad vormid nagu SARS, MERS ja COVID-19 võivad lõppeda surmaga.
Koroonaviirus on kaetud kelmega, millesse tipitud ogad moodustavad virioni ümber pärja. Sellest tuleb ka viiruse nimetus.[1]
Kõik teadaolevad inimesi nakkavad koroonaviirused on olnud seotud nahkhiirtega.[2]
Koroonaviirustel on loomaviiruste seas kõige suurem RNA genoom.[2]
Koroonaviirused kuuluvad viiruste sugukonda Coronaviridae ning neid jaotatakse omakorda nelja perekonda: Alphacoronavirus, Betacoronavirus, Gammacoronavirus ja Deltacoronavirus.
Ajalugu
Esimene teadaolev inimesi nakkav koroonaviirus oli 229E ehk HCoV-229E tuvastati 1965. aastal uurides tavalist nohu põhjustavaid viirusi. Peagi leiti ka esimesega sarnane HCoV-OC43.[2]
1968. aastal anti sellele viiruste rühmale nimi tulenevast sellest, et elektronmikroskoobi all paistis neid ümbritsevat Päikese kroonile (corona) sarnanev ümbris.[2]
Suuremat teaduslikku huvi pälvisid koroonaviirused alles 2003. aastal seoses SARSiga, mida põhjustas SARS-CoV.[2]
Leiti ka viirused HCoV-NL63 (2004) ja HCoV-HKU1 (2005), mis olid aga samuti seotud nina-neelupõletikuga nagu varasemad 229E ja OC43.[2]
MERS-CoV leiti 2012. aastal ja see on seni teadaolevatest kõige surmavav. Tuvastatud on 2494 nakatumise juhtu, millest 858 lõppesid surmaga.[2]
2019. aasta lõpus leitud SARS-CoV-2 põhjustas ülemaailmse koroonaviirushaiguse pandeemia,[2] mis levis ka Eestisse.
Taksonoomia
Perekonnad ja alamperekonnad:
- Alphacoronavirus
- Colacovirus
- Decacovirus
- Duvinacovirus (sh HCoV-229E)
- Luchacovirus
- Minacovirus
- Minunacovirus
- Myotacovirus
- Nyctacovirus
- Pedacovirus
- Rhinacovirus
- Setracovirus (sh HCoV-NL63)
- Soracovirus
- Sunacovirus
- Tegacovirus (sh Alphacoronavirus 1, mis on tüüpliigiks)
- Betacoronavirus
- Embecovirus (sh HCoV-OC43, HCoV-HKU1 ja tüüpliigiks olev M-CoV)
- Hibecovirus
- Merbecovirus (sh MERS-CoV)
- Nobecovirus
- Sarbecovirus (sh SARS-CoV ja SARS-CoV-2)
- Gammacoronavirus
- Brangacovirus
- Cegacovirus
- Igacovirus (sh tüüpliigiks olev lindude koroonaviirus)
- Deltacoronavirus
- Andecovirus
- Buldecovirus (sh tüüpliigiks olev Bulbul-CoV HKU11)
- Herdecovirus
Vaata ka
- Respiratoorse sündroomiga Lähis-Ida koroonaviirus (MERS-CoV)
- Ägeda raskekujulise respiratoorse sündroomiga koroonaviirus (SARS-CoV)
- Koroonavaktsiin (Sars-CoV-2)
- COVID-19 ennetamine (Sars-CoV-2)
Viited
Kirjandus
- Kahn J. S. ja McIntosh K. (november 2005). "History and recent advances in coronavirus discovery". The Pediatric Infectious Disease Journal. 24 (11 Suppl): S223–27, discussion S226. PMID 16378050.
- Geller C., Varbanov M. ja Duval R. E. (november 2012). "Human coronaviruses: insights into environmental resistance and its influence on the development of new antiseptic strategies". Viruses. 4 (11): 3044–68. PMID 23202515.
- Helena Jane Maier, Erica Bickerton ja Paul Britton (toimetajad). "Coronaviruses: Methods and Protocols". Methods in Molecular Biology. Springer. ISBN 978-1-4939-2438-7. [1]